Olen koolitustes tihti kokku puutunud sellega, et rühmatöö juhendile küsitakse täpsustusi. Üsna sageli on vastuseks - nagu tõlgendate, nii ongi. Tõlgendusvabadust pakutakse ka fraasiga - pole valesid vastuseid. Oma viimases koolituses adusin osalejana, et valikuvabadust rakendades võin minetada turvatunde.
Miks nii juhtus? Sealjuures paistis, et teistel küsimusi ei tekkinud. Kas oli tegemist sellega, et ma ei suutnud koolituse konteksti tajuda? Et kohe alguses ei aidatud mind eelseisvat protsessi teadvustama ja olen liiga isepäine, et lihtsalt vooluga kaasa minna?
See paneb mind kui koolitajat mõtlema, kas osalejaile tõlgendusvabadusi pakkudes peaksin seda ka õigustama. Või selgitama, mida ma koolituse kontekstis endastmõistetavaks pean. Näiteks seda, et õpetaja tunneb oma õpilasi, oma õpetamisolukordi kõige paremini ja väljaspoolsena võin aidata alternatiive näha, ergutada neid otsima. Veel parem oleks ehk koolitajana - otsida valikuvabadusele selgitusi üheskoos.
Tundsin mitmel puhul, et turvatunde puudumine pärssis mu õppimist. Ja paar harjutust jäidki sisuliselt kaasa tegemata. Kusjuures koolitus ja koolitaja olid mulle väga sümpaatsed. Olen veidi õnnetu, et ei suutnud koolitusest võtta maksimumi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Olen täheldanud, et pole valesid vastuseid, keskkonna tekitamine toimib siis, kui on olemas grupp, kus inimesed tunnevad/teavad teineteist ja on ka enesekindlad ning teavad, kuidas nad sellises pole valesid vastuseid, olukorras võiksid edasi toimida/tegutseda. Ehk, siis kogemused, minu arvates.
ReplyDelete