Wednesday, May 4, 2011

Kas see ajaveeb jääb nüüd seisma

Päeviku järjekindla pidamise motiiv langes ära: Koolielu võistlus sai läbi. Hoog vaibus küll juba enne lõppu.

Sedapuhku tahan küll alustatut edasi viia. Ehk on mõni hindajatest ka edaspidi lugemas. Et oma jätkamisvalmidust tugevdada, pean lubaduse häälega ja mingil olulisel momendil ka välja ütlema.

On see lubaduse andmise aeg juunis? Siis on analoogne koolitus, kus kaalikajõuluvanaga rääkisin ajaveebi pidamisest ja suurest remondist kodus.

Kodune remont on paisunud ülisuureks, aga tulemusi on juba näha. See enam eraldi võimendust ei vaja.

Ma saan hakkama!

Tuesday, April 12, 2011

Kirjad Narniasse: Miks Kristjan Andryst kui õpetajast väga hoolis

Kristjan, Andry õpilane, kirjutas:


Elu teeb imelikke jänesehaake. Kõik korrad kui Sind, Õpetajat, pärast kooli kohtasin, siis olenemata, millest me rääkisime, lõppes see jutt alati lausetega: „Kristjan, kas sa kirjutad midagi?“, „Kristjan, miks sa ei kirjuta?“. Nüüd ma siis kirjutan Sulle.

Aiva kipub nii olema, et kui keegi lahkub, siis sa avastad, et niipalju jäi talle ütlemata, tegemata, olemata, kogemata, vaatamata, istumata…

Mõni kuu tagasi oli Sa mu lapsepõlvekodu ukse vahele jätnud kirja „ Käisin ukse taga, ei olnud kedagi kodus… “ Ei suuda ma sõnadesse panna, kui kurb ma nüüd olen, et ma ei olnud vastamas.
Sina, mu Õpetaja, olid suur inimene, suur vormilt ja suur hingelt, Sa käisid ja puudutasid inimesi …

2006 aastal kirjutasid sa mulle:“ A mis kõige tähtsam, tead, ära võta mind õpsina.“ Aga ma võtan vabaduse võtta Sind just Õpsina ja väga teistsuguse Õpsina, sõbrana, vanema vennana.

Eelmisel nädalavahetusel käisin Nõmme kodus, lappasime emaga ühe raamaturiiuli läbi. Ikka kipub kogunema asju, mis ei ole olulised, ja raamaturiiuli pind on üks ütlemata kallis kinnisvara. Juhtus kätte üks väljaanne, midalaadi asju Sa ikka Vanalinna koolis välja andsid. See köide oli SOE, ta oli soe sellepärast, et see oli täis tundeid ja mälestusi. See on kirjutatud meist, Vanalinna kooli poisteklassist. Kambast, kus kõik olid semud, matkakaaslased, üksteise järeleaitajad koolitükkides ja palju-palju muud, seda kõike tänu Sulle, Õpetaja.

Õpetaja, Sa elasid ka Nõmmel, mitte üldse kaugel meie Keresetänava katusealusest. Tänu sellele sain ma tihti Sinu aega nii kooli sõites kui ka koolist tulles. Ühel hommikul ma aga ei rihtinud kindlat kollast täistuubitud Ikarust, kus Sa tavaliselt esimesel istme istusid, kenasti kokkupakituna, põlved lage riivamas. Ma läksin varem, seistes vastikus, külmas sügisilmas oma pool tundi suletud Kunstimaja ukse taga oma pool tunnikest. Miks? Sest, et ma olin selgeks saanud Jagamise Triki ja ma tahtisin, et Sa sellest kohe teada saaks, et see oleks Sinu päeva esimene uudis. Ahjaa, ja ma siiani vihkan matemaatikat.

Mingil ajal ei olnud meil koolis sööklat ja me käisime Reaalkooli sööklas. Minu mälu järgi ikka päris tükk aega, aga see ei olnud kunagi tüütu. Me ootasime seda. Sinna minek oli üks seiklus. Sa võtsid kaasa ühe poisi ja läksite ees, kriidiga pöördeil nooli tõmmates. Ülejäänud läksid neid nooli pidi järele, mõnikord vahetasime rollid, proovides üksteist üle trumbata.

Paadimatkad, mida me Sinuga tegime, on siiani sedavõrd vahvad asjd, mida ma, vaatamata püüdlustele, ei ole suutnud korrata.

Alati, kui kellegagi läheb mälestusradadel seiklemiseks ja ma sellest ajast räägin, kui Sa mu Õpetaja olid, kipuvad inimesed küsima: „Kas te õppisite ka midagi?“ Jah, õppisime.

Nõmmel on üks pilt, kus Sa paned Muusikamajale sinimustvalge lipu. Sul ei olnud redelit vaja. See pilt tuleb mulle silme ette igal vabariigi aastapäeval, seda nägin, kui andsin kaitseväes sõdurivannet. Sa õpetasid meile sel keerukal ajal, kui oluline on meile see õrn ja habras riik. Sa õpetasid meile seda, et me ei tohi seda võtta enesestmõistetavana.

Sa õpetasid meile emakeelt, matemaatikat, kirjandust ja muid aineid. Aga Sa õpetasid meile ka seda, mida praegu nimetatakse püsiväärtusteks ja ma ei ole kindel kas keegi teine seda nõndamoodi koolis õpetas.

Ma loodan, et mu kiri riidekapi vahendusel jõuab sinuni ja sul on oma Narnia seikluste vahel seda aega lugeda.

Alati Sinu õpilane,
Kristjan

Siiajuurde ka Taavi pilte. Seal kusagil keskosas on ka Andry Vanalinna kooli trepil koos poistega: http://www.youtube.com/watch?v=HElIZCCy7Ik

Tuesday, March 29, 2011

Ka emakeelse õppe puhul ...

Statistika näitab, et Eesti koolides õpivad peaasjalikult eesti ja vene kodukeelega lapsed. Ja nende laste õppekeel ja kodune keel langevad sagedasti ka kokku. Tallinna Ülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil Haridus kui dialoog mitmekultuurilises keskkonnas oli kuulajaid suhteliselt vähe: eks koolivaheajal ole ka õpetajail palju valikuid.

Ettekandeid kuulates mõtlesin sagedasti nendele õpilastele, kes Eestis vähe aega elanud ja eesti keelt üldse ei oska. Ühest ettekandest saime teada, et küsitletud õpetajad näevad lahendusi ennekõike üksiõppes ja sellele lisanduvas koolivälises keelekeskkonda pakkuvas toes. Muidugi üritatakse õpilasi kaasata eestikeelsesse õppesse. Kõige lihtsam olevat toime tulla matemaatikas.

Igas koolis niisuguseid õpilasi ei ole. Ja kui - siis üksikutes klassides ning tavaliselt üks-kaks. Kuivõrd on aga koolid selleks valmis, et 7., 9. või 11. klassi tuleb oma haridusteed jätkama "umbkeelne" õpilane? Kellega ühist keelt ei olegi, sest õpilase kodune keel on tundmatu ja oma võõrkeeleõpinguis ei ole see laps ka väga tugev olnud.

Mul on olnud õnne näha toredaid õppematerjale, mis koostatud just niisuguste õpilaste jaoks. Toetavad Eesti koolielu, keele ja õppimise õppimist. Need materjalid õpetavad olema arukas kaaslane, aktiivne kuulaja, loov lustija ja lustiv looja. Vestlust on võimalik arendada ka napi sõnavara baasil nii, et see ei ole mehaaniline õpitud fraaside kordamine. Ja selleks, et algajaks keeleoskajaks saada, ei pea end tundma 1-2. klassi juntsuna. Juba keelekümblusklasside õppematerjalide juures kogesin - mis on hea keelekümbluses, on hea ka tavaklassis.

Põhikooli riikliku õppekava õppimiskäsituse paragrahvis 5 on loetletud asjaolud, mida õpet kavandades silmas on vaja pidada (lõige 4). Kaheksa punkti. Oma aines ja klassis jagama ning valitsema harjunud õpetaja jääb sellele loetelule alla. Ja hirmutav on see niiviisi mustvalgel ka neile, kes loetletud asjaolusid on teadvustanud ja partnereidki leidnud. Kas koolikorraldus toetab neid piisavalt? Palgakorraldus? Need tunnid, mida olen teiskeelses õppes näinud, lubavad tõdeda, et aine- ja keeleõppe lõimimine teeb kodukeelest erineva õppimise mõtestatumaks, huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Jätkuks vaid õpetajatel eneseusku ja kaoks tasemetööde ja eksamite hirm.

Õppekava on uus ja peaks õppekoormust vähendama. Et märgatavama tulemuseni jõuda, peaksime enam teadvustame, et õpetame - ÕPILASI, ainete vahendusel. Ja need õpilased on väga erinevad ka kodukeele ja õppekeele kokkulangemisel. Keelekümblejad on edukad, kui suudavad keskenduda õpilaste arengu toetamisele.

Kujundava hindamise mudel, mida viimsilased tutvustavad, teeb hindamisest eesmärgistatud õppimise juhtmotiivi. Põhimõtteliselt sama suunas on välja töötatud ka keelekümbluskoolide esimesele kooliastmele määratud õppekomplekt.

Edukas teiskeelne õpe - see on õpetajate koostöö, õpilaste ja nende vanemate kui partnerite kaasamine. Ka emakeelse õppe puhul tasub tihedamini kahelda, kas üksteisest on ikka aru saadud.

Friday, March 25, 2011

Andry, jõudsid nii paljusid sütitada

Inimese ajalik elu saab otsa. Märtsi teise poolde kogunes neid lõppusid liiga palju. Eile sain ootamatu sõnumi Andry kohta. Olin talle järjekordse hommikukirja saatnud, õhtuks tuli teade.

Andry oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Umbes 25 aastat tagasi pidin ta tööd hindama.

Oli algamas vist 6. klassi tund. Särasilmsed poisid õpetaja ümber tunglemas - tunniks valmidus oli küll 200%. Tunnis esitati mingit lavastust ja poistel oli põnev näidata oma vahvaid rekvisiite. Seda tundi ma vaatamas ei käinud. Küll mäletan samast päevast tundi, kuhu Andry tuli sületäie raamatutega. Ikka põhikooliõpilaste ette.

Selle klassi jaoks oli Andry ka klassijuhataja. Enne kui raamatuvirn käiku läks, tuli juttu Andry vastsündinud lapsest. Uhke isa ja tema vaimustust jagav klass. Andry püsis klassi esiotsas, istus vahepeal ka laua peal ja oli väga muhe ja väga oma. Harjumatult muhe. Klass kuulas huviga, mida see pikk-pikk lohmakas kampsunis mees raamatutest luges. Loetavad lõigud polnud pikad, aga mõtlema kutsuvad. Arutleti. Ja virn kahanes: tunnikonspekt sai läbi.

Toona oli ootus, et tunnikonspekt on paberil olemas. Olin õpetajaks õppimise ajal konspektist leidnud tuge just tunni tempo reguleerimisel, et kavandatu 45 minuti sisse ikka ära mahuks. Praegugi kirjutan oma esinemiste sisse kontrollaegu. Andry konspekt oli raamatuvirn ja see töötas ta käes hästi..

Mõned aastad hiljem sai Andryst mu poja õpetaja, klassiõpetaja. Põnevil (õppimisõhinaga) läks Kristjan hommikuti kooli. Vahel juhtusime Andryga samasse bussi ja see paistis mõlemale poolele rõõmu tegevat.

Poisteklass pani proovile poisse ja õpetajaid. Andry sütitas õpihimu ja maandas kehalise liikumise iha õuesõppega. Ja tavaliselt said mõned poisid osa õppest läbida õpetaja kukil. Oi-oi kui kõrgel. Iga päev oli avastustest tulvil. Ka õpetaja jaoks.

Õpetaja avastas ainemetoodikaid, avastas poiste võimeid ja huvisid. Suur Innustaja! Harjumatult loov, mis vahel kooliõpetuse rutiinid segi lööb ja koolikorralduslikele ootustele ei vasta. Järgmine klassijuhataja tõmbas ohjad trammi ja ...

Mu kirjakastis on Andry reaktsioon esimesele hommikukirjale selle aasta jaanuarist, kunagised klassijuhatajana kirjutatud iseloomustused Kristjani kohta. See ei ole siiski kõik. Andry suutis meiega jagada nii paljut, õpetas mõistma ja mõtestama, hämmuma ja imetlema. Ka andestama.

Vikipeedia teatab napilt - Andry Ervald oli eesti tõlkija ajakirjanik ja muinasjuttude autor. Guugeldamine annab üle 14000 vaste. Rakvere teatri austajaile ja Virumaa Teataja lugejaile on ta mõnusat ning ikka väikese kiiksuga lugusid pakkunud.

Aitäh!

Thursday, March 17, 2011

Kallid eestlased, töötage vähem, tehke rohkem koostööd





Õpetaja karjääripuu


Kallid eestlased, töötage vähem, tehke rohkem koostööd!

Niisugust lauset tsiteeris tänasel kvalifikatsioonikonverentsil Maaja-Katrin Kerem Kutsekojast. Konverentsi korraldajad tähtsustasid Eesti kvalifikatsioonide mõistetavamaks ja usaldusväärsemaks saamist kui lõputut protsessi.


Konverentsile läksin, et kontrollida oma seisukohti õpetajakutse omistamise kohta Euroopa raamistiku kaastekstis. Minu seisukoht: õpetaja ametiga ühenduses saame rääkida kahest astmest - põhikoolituse järgsest (nooremõpetaja/abiõpetaj/õpetaja abi) ja kutseaasta(te) järgsest (õpetaja). Konverentsil kuuldu alusel oleks see Euroopa raamistiku järgi seitsmes tase, mida Eesti rakendab kaheastmelisena.


Veel kaks tundi enne konverentsi lõppu arvasin, et atesteerimine on mõistlik alles jätta ja õpetaja karjääripuus kirjeldatud kutsestandardi viis taset ei ole mõistlik kutse omistamise ja atesteerimise ühendamise tee. Millist kontrollisüsteemi see eeldaks! Ometi peaks just õpetajad käima enesehindamise teed esimeste hulgas.


Maaja-Katrini koostööle õhutav lause andis mu juba tärkama hakkanud kahtluseidule jõudu juurde. Et atesteerimist polegi kaheastmelise 7. taseme kutsestandardi juures vaja. On vaja tööandjate ja töövõtjate dialoogi ning kokkuleppeid (arenguvestlus?), mis toetavad õpetaja sihipärast edenemist 7. taseme kutsekirjelduse enam kui kolmekümnes (nagu praegu) üksiktunnuses. Konkreetse organisatsiooni ja konkreetsete õpetajate eeldustest ja ootustest lähtuvalt Ei pürgita kõrgemat redelipulka püüdma. Püüeldakse paremate saavutuste ja eneseteostuse poole samal redelipulgal. Kui praegust kutsestandardit vaadata, siis on sellel pulgal laiust küll ja küll. Väga mitmesuguste ambitsioonide jaoks.


Kas palk hakkaks sõltuma õpetajana töötamise staažist ja haridusasutuse kokkuleppeist õpetajatöö hindamise kohta? Kas asutuse palgafond võimaldab teha mõistlikke otsuseid või aitaks paremaid lahendusi (ka nt tunnikoormuse osas) leida õpetaja riigiteenistuja staatus? Kas õpetajad ja nende tööandjad usaldavad üksteist piisavalt?


Küllap tekib teisigi küsimusi. Võib-olla pole siia kirja saanud sugugi esmased?

Tuesday, March 15, 2011

Aeg, aeg, aeg ...

Ajaveebi alustades mõtlesin, et õppimisteemat oluliseks pidades leian iga päev mahti lühikeseks tagasivaateks. Ja kui mõni päev vahele jääb, pole ka hullu.

Miks nii pole läinud? Selle aasta algusest ei saa kurta ka selle üle, et kirjatööd oleks niiväga palju. Küll on palju uusi asju ja lõpuni viimata mõttetööd. Kõigi teemade jaoks ei ole partnerit ja mõned teemad tahavadki setitamise aega, laagerdumise aega.

Mida siis teha? Taltsutada oma õpiõhinat ja keskenduda vähematele teemadele? Leida üles teised samadel teemadel kaasamõtlejad ja liituda olemasolevate arutlusringidega.

Haridusfoorumi list on üks kohti, mille arutlused võiks olla toeks oma mõtete setitamisele ja laagerdamisele. Aga list on mingil määral samas hädas - teemasid tuleb palju, hea kui mõnede kohta (vahe)kokkuvõtteid tehakse.

Gümnaasiumiastme põhikoolist lahutamine on listis üles kerkinud valusa teemana. Seisukohti ja argumente on seinast seina, iga juhtum on eriline. Tundub ka, et kirjade vahetamise ja vahendamise taha jääb palju väljaütlematut, et teise, eriti vastandiku seisukoha esindaja kuulamise sihiks on rohkem vastuargumentideks võimaluste otsimine. Kuidas ajasäästlikult alternatiivseid seisukohti ära kuulata ja ühise lahenduse poole liikuda? Kahtlusta heas?!

Minu jaoks on haridusfoorumi list võimalus aduda koolielu igapäeva - mis päeva, nädala, kuu kohta päevakajalisena üles kerkib. Olen sealt leidnud ka kasulikku teavet ettevõtmistest ja väljaannetest. Aastate pikku olen õppinud listi valikulisemalt lugema ja sellega aega säästma.

Päikesevalges on minutid pikemad ja tegevus efektiivsem. Morn päev lühendab minuteid ja meelitab lühematki aega surnuks lööma. Kui on head kaaslased, siis pikendab aega nende särasilmade valgus.

Lõpuks taandub ajakasutuses ja ajapuuduses ikka kõik sellele, mida pikemas perspektiivis tähtsaks pean, millele on väline surve suur on ja kuivõrd suudan oma prioriteete kehtestada. Viimane võib tähendada ka väliste ootuste mõtestamist personaalses võtmes. Kipun ehk oma välisele allutama? Sellest ehk ka teemade paljus.

Ajakasutus on teema, millele aeg ajalt aega läheb. Ka edaspidi. Iga kord veidi isemoodi.

Wednesday, February 23, 2011

Õpetaja koolituspakkumiste keerises

Oleme harjunud sellega, et koolidel on koolitusraha vastavalt seaduses sätestatud miinimumile. Ja lisaks on üldhariduskoole toetamas ESFi programm, lõimimiskava. Küllap on neid, kelle jaoks on seda ikkagi vähe. Ise olen küll paar viimast aastat kokku puutunud sellega, et koolitusrühmi ei saada täis, ka tasuta koolitustel.

Prioriteetsed koolitused - õppekava, aine- ja keeleõppe lõimimine peaksid hõlmama paljusid õpetajaid. Keda saata, et tunnid ikka antud saaksid? Kõik olulised koolitused oma kooli ja koolivaheajaks tellida? Selleks ei jätku häid koolitajaid. Ja kuidas ette kindlaks teha, et tegemist on hea koolitajaga?

Ja kõigest hoolimata on koolituses enamasti ühed ja samad inimesed. Kõige uuendusmeelsemad ja koolitusest saadu rakendamisaltid? Teistele koolitusteavet oskuslikult vahendavad? Koolijuhile lähemalseisvad ja lojaalsed? Valmis koolitusele minekuga seotud sekeldusteks - tundide asendamine, ettetegemine, pikk busssisõit jm.

Kui sihtrühma suurus on u 70 inimest, siis on viimaste kogemuste järgi väga hea tulemus saada kokku 20 inimest ja hoida neid rühmas kõik sessioonid. Ja need 20 on hädas oma puhkusepäevade väljavõtmisega, kooli õppepäevadest ja täienduskoolituses oldud päevadest ei jää piisavalt aega üle..

Kunagi arutasime koolijuhtidega, et õpetajate koolitusprioriteedid peaksid olema arengukavas ja konkreetsemalt aastaplaanis. Et selles arvestataks ka atesteerimisvahemikke õpetajati. Kuivõrd õpetaja arenguvõimaluste arutelu on pedagoogide ühine teema? Korraks aktualiseeruv arenguvestlusel, kui see toimub? Kas koolitusplaan jookseb kokku erinevate pakkumiste vahel tehtud valikutest ja aastati järjepidevus on juhus?

Kui näiteks väärtustes on saavutatud paar aastat tagasi kokkulepe: kompetentsus, koostöö, hoolivus, avatus. Kas täna mõtestame neid väärtusi ühtmoodi, kuivõrd oleme ideaali saavutanud, kuidas eri tegevusvaldkondades selle poole liigume/saaksime liikuda, kui väärtusi elavana hoiame.

Kuidas ikkagi koolitustega koolis tegutseda, et rikkamaks saaksid paljud ja võimalusi oleks igaühel. Mis tingimused on olemas, mis puudub? Minu meelest on olemas õppimisõhinaga* õpetajaid, vajaka jääb kooli õppimisnägemusest pedagoogilise kollektiivi poolelt. Et see õppimisõhin ei vaibuks ja nakataks. Nakataks kolleege, õpilasi, vanemaid, piirkonda.

*Õppimisõhin - selle toreda sõna tõi Tiigrihüppe SA aastakonverentsil kuulajateni Saaremaa õpetaja - Maidu Varik.

Tuesday, February 22, 2011

Projekt, projekt, projekt ... Tiigrihüppe SA aastakonverentsi ajel

Kümmekond aastat tagasi torises mu abikaasa, et projekti-sõna liigkasutus tõrjub haridusasutustes ja koolitööd toetavates institutsioonides välja töö kui järjekestva nähtuse.

Projektiga tähtsustatakse eesmärgistatust, kindlaid ajaraame ja ja fikseeritud tulemust. Ka jätkusuutlikkust. Paraku on projektipõhise rahastamise domineerimisega seesama jätkusuutlikkus ohtu sattunud. Projektid, mis eeldavad millegi ärategemist, toestavad enamasti ka esmakasutajaid. Edasiste kasutajate koolitamiseks ja kasutuse tagasisidestuseks, tootearenduseks tuleks uuesti rahastust otsida, sest projektid on ka eelarveaasta põhised. Ja kui toetus jääb saamata, on vähe tõenäone ka töö jätkumine.

Kui palju töötunde kulub toeta jäänud projektide kirjutamisele? Kui palju energiat entusiastlikult alustatu edasivenitamiseks, sest loodetud edasine tugi jäi saamata. Ja kui palju koostöövõimalusi minetatakse, sest võimalikud partnerid on toetuse saamisel konkurendid. Viimati kuuldud näide - 229st taotlusest rahastati 18. Kas ülejäänud 211 ideed jäidki realiseerimata? Või said nad nõu oma ideede konkretiseerimiseks ja edasiarenduseks, et järgmises taotlusvoorus rahastamisotsust kuulda? Või leiti teisi rahaallikaid, saadi hakkama omal jõul?

Projektide tulemuslikkuse hindajate jaoks negatiivne tulemus ei ole tulemus. Eksimine on küll teatud ulatuses aktsepteeritav, aga konkurssidel on eelistatum nn kindla peale minek. Suured unistused ja risk enamasti ei õigusta end. Kas see on niisugusena tulevikku ja innovatsioonile suunatud tegevus?

Võib-olla oleks ma optimistlikum, kui sama raha taotlejaid oleks vähem ja projektide hindamise asemel saaks rohkem panustada ideede arendamisele. Võib-olla oleks ülim aeg uurida, kas oleme midagi kaotanud tagasilükatud ja rahastamata projektidega. Ideede ja rakenduste mõttes. Kui palju innukalt alustatud asju on jäänud pooleli, sest järgmiseks etapiks pole jagunud toetust. Ja mis kasu on taotleja saanud projekti kirjutamisest, kuigi rahastusest jäädi ilma.

Kui palju on asju, mida õppimise toetuseks on mõtet teha projektipõhiselt? Napp raha võib jõuda parimate tegijateni, kas aga parimaile tegijaile niiviisi ka järelkasvu tekib?

Kes õpib projektikonkurssidest? Taotleja? Korraldaja? Rahastaja-tellija? Riik?

Usuksin, et edukas taotleja on enim õppinud. Aga kui ta on taotluse kirjutamise teenusena sisse ostnud? Või teab võlufraase, mis edu tagavad?

Korraldaja õppijana - kui keegi ei protesti ja rahastaja audit kõigega rahul on, siis pole järgmise korra jaoks ehk targem-oskajam olla vajagi.

Kui palju ja mida rahastaja tahab konkursist õppida? Ja riik, kui konkreetse projektikonkursi rahastaja-rollist väljapoole astuda?

Projektide kirjutamisega olen suhteliselt vähe seotud, projektijuhi rollis mitte kordagi. Projekte hinnata on ka tulnud. Kuulates rahastatud projektide edulugusid tundsin, et tahaksin teada, missugused ideed jäid rahastamata ja mis neist on saanud. Tahaksin teada ka seda, kuivõrd ühe kooli jaoks väljatöötatud lahendus on kasutatav teistes koolides.

Küsida ja otsida on veel palju! Tore, et on konverentse, seminare, koolitusi, mis suunavad avaramalt mõtlema. Seegi refleksioon seob kokku projektilummuse aastate muljeid mitmetest kooliga seotud valdkondadest. Aitäh Tiigrihüppe SAle mõtete liikuma lükkamise eest!

Thursday, February 17, 2011

Sisseelamisprogramm uuele kolleegile

Sisseelamisprogramm on minu jaoks selle sajandiga seotud mõiste. Meil toimus suurem personalimuutus ja panime kokku kava selle kohta, mida ja kuidas esimestel töönädalal tuleks teha, missugused paberid peaksid uue kolleegini jõudma, kellega on vaja kohtuda, missugustest üritustest osa võtta.

Omal nahal kogesin sisseelamisprogrammi 2003. aastal. Kaheks nädalaks oli mu aeg kavandatud, üldjuhul tugiisikuga, aga mõnetunniste iseseisva töötamise perioodidega vist kolmandast päevast alates.

Nüüd on meile tulemas uus kolleeg ja sisseelamisprogrammi koostamisel võimalik arvesse võtta mullu meiega liitunute seisukohti.

Vaatasin eile, mis programmi kirja on saanud, ja avastasin, et kahest nädalast jääb väheks, et ülevaadet olulistest asjadest saada.

Kuidas on koolis? Tööle tuleb õpetaja, kellel on just selleks ametikohaks ettevalmistus, võib-olla ka kogemusi. Noore õpetaja jaoks on mentor. Aga kogenud õpetajale? Mis saab tähtsaks - paberid, inimesed? Kas koosolekute kaudu või on kavandatud ka teatud mentorlusjärk? Kuidas tutvustatakse õpilasi, klasse? Kuidas teha seda nii, et poleks sildistamist ja eelarvamuste-hoiakute sisendamist.

Mulle on eelmise sajandi 70. aastatel õpilaste tutvustamisel eraldi räägitud õpilasest, kellega olevat kõigil probleeme. Kahe aasta jooksul, mil me eesti keele ja kirjanduse tundides kokku saime, ei mäleta ma selle tütarlapsega ühtki probleemset situatsiooni. See oli keskkooli klass. Võib-olla on põhikooli viimase astme tundidesse mineku eel siiski hea teada, millega sind proovile võidakse panna.

Sisseelamisprogrammi teema juurde tagasi tulles - see on hea võimalus kogu kollektiivile taas mõtestada oma organisatsiooni väärtusi, missiooni. Hinnata oskusteabe korrastatust ja kättesaadavust. Vaadata oma koosolekuid ja rutiinseid tegevusi hetkeks uute silmadega.

Sisseelamisprogramm võiks kujuneda taassisseelamiseks ka staažikatele töötajatele.

Thursday, February 10, 2011

Koos kirjutamisest

Aeg läheb kiiresti. Tagasivaateiks napib ikka aega. Vahel sunnib elu aega maha võtma.

Eelmise nädala lõpust olen mõelnud 30 aasta tagustele aegadele koos Lilianiga, keda enam meie hulgas ei ole. On tema aabitsad, on tema õpilased, tema lapsed, lapselapsed. Ja see, mis igaühele koosoldud aegadest külge on jäänud.

Minu jaoks on üks tähtsatest õpitud asjadest koos kirjutamine. Tollal tegime seda ka füüsiliselt ühes ruumis olles. Eeltöö võis ju olemas olla, aga lõplik lausestus sündis üheskoos, erinevaid vaatenurki arutades ja üksikute sõnade tähendusi vastastikku täpsustades. Mu mäletamist mööda oli vahel neli inimest koos, enamasti kaks või kolm. Loen praegugi tunnustavalt esiõpetuse raamatut ja viimastel aegadel olen üle vaadanud meie võistutööd 1991. aastast - Eesti algkool.

Kooskirjutamisest sai harjumus. Nüüd on seda lihtsam korraldada - kooskirjutamiseks on abivahendeid mitmeid. Mis aga vahendatud kooskirjutamisel puudu jääb - tähendustesse süüvimine. Kogen seda siis, kui virtuaalruumis kooskõlastatud teksti mingil põhjusel tuleb samade kooskirjutajatega arutada või rakendada. Selgub, et üksikute fraaside taga on erinevad sisud. Ja vahel väga erinevad. Hindan väga koostöist tekstiloomet, kus kirjalik kõne sünnib suulise kõne saatel.

Süvenemine, oma kogemuste selitamine teoreetiliste põhjenduste toel - neid harjumusi tahaks endalegi samavõrra kui need olid olemas Lilianil. Koos inimlikkuse, mõistvusega.

Koos kirjutatu jõudis paremini ka lugejateni ja ei tõrjunud välja individuaalset tekstiloomet. Loodan võimalusi ja tahtmist jätkuvat mõlemaks.

Thursday, February 3, 2011

Kogemused - alalhoidlikud ja edasiviivad

Eile sattusin lugema kahte kogemuskirjeldust. Noored kooli programmis osaleja rõõm 5. klassi lapse koolimängus esinevast spontaansest eesmärgiseadest. Selle kõrvale eaka koolmeistri palju positiivseid kommentaare kogunud tunnikirjeldus. Viimased (nii õpetaja kui ka kirjeldus) on mulle tuttavad 40 aasta tagusest ajast, mil alles ülikooli õppisin. Samad näitlikustamise vahendid, et tund huvitavaks teha. Väitega, et tegemist pole tulevärgiga.

Tunni tulevärk. Mida selle all mõeldakse? Viimastel aastatel olen seda tõlgendanud kui õpetaja pingutuste rida, et tund oleks mitmekesine ja õpilasi kaasa tegema utsitav. Utsitajaks õpetaja.

Õpilased lahendavad huvitavaid ja mitmekesiseid ülesandeid, sealjuures ka kõrgema mõtlemistasandi ülesandeid. Saavad hakkama. Tempo on kiire. Aga midagi on puudu isegi siis, kui klassist naeru ja silmist sära märkad. See on õpetajale, armastatud ja lugupeetud õpetajale meeldimiseks. Ja õpetaja võib uhkust tunda - õppekavast lähtuvad aineülesanded on täidetud. Kui selle õpetaja järel astub samade laste ette õpetaja, kes on ideaaliks seadnud iseseisva ja ennastjuhtiva õppija, on mõlemal poolel üksteisemõistmiseni pikk tee. Nagu ka tulemusliku õppeni. Alati ei jätku kannatust seda teed läbi käia.

Juba lasteaias on õpetajad suutnud õpilaste omaalgatusele enam ruumi anda. Kas sellepärast, et tulemuslikkuse paine pole nii suur? Või on neis enam usku lastesse? Täna hommikul aitas mind Diane Loomans - Teaksin vähem, hooliksin rohkem.

Kas me vahel ei jäta end kunagiste positiivsete kogemuste vangi? Et ei hakkagi teistele võimalustele mõtlema. Õpetajatöö endastmõistetav osa peaks olema oma kogemustest rääkimine, nende mõtestamine üheskoos. Kas selleks jääb/võetakse aega? Kas on kuulajaid, aktiivseid kuulajaid? Või ...

Alalhoidlikkus ei ole paha. Aga selle kõrvale on minu arvates vaja palju rohkem teistele võimalikele lahendustele mõtlemist, olukordade analüüsi.

Sunday, January 30, 2011

Valikuvabadus ja turvatunne

Olen koolitustes tihti kokku puutunud sellega, et rühmatöö juhendile küsitakse täpsustusi. Üsna sageli on vastuseks - nagu tõlgendate, nii ongi. Tõlgendusvabadust pakutakse ka fraasiga - pole valesid vastuseid. Oma viimases koolituses adusin osalejana, et valikuvabadust rakendades võin minetada turvatunde.


Miks nii juhtus? Sealjuures paistis, et teistel küsimusi ei tekkinud. Kas oli tegemist sellega, et ma ei suutnud koolituse konteksti tajuda? Et kohe alguses ei aidatud mind eelseisvat protsessi teadvustama ja olen liiga isepäine, et lihtsalt vooluga kaasa minna?

See paneb mind kui koolitajat mõtlema, kas osalejaile tõlgendusvabadusi pakkudes peaksin seda ka õigustama. Või selgitama, mida ma koolituse kontekstis endastmõistetavaks pean. Näiteks seda, et õpetaja tunneb oma õpilasi, oma õpetamisolukordi kõige paremini ja väljaspoolsena võin aidata alternatiive näha, ergutada neid otsima. Veel parem oleks ehk koolitajana - otsida valikuvabadusele selgitusi üheskoos.

Tundsin mitmel puhul, et turvatunde puudumine pärssis mu õppimist. Ja paar harjutust jäidki sisuliselt kaasa tegemata. Kusjuures koolitus ja koolitaja olid mulle väga sümpaatsed. Olen veidi õnnetu, et ei suutnud koolitusest võtta maksimumi.

Tuesday, January 25, 2011

Koos on kergem

Eile sai õppimisveebi pidamises täis terve nädal. Otsustasin täna sõpru kaasata.

Ehk nädala pärast võtan üles ka ajaveebi kujunduse teema. Oma eelmistes veebipäevikutes olen kujundusest alustanud ja sisu vedamine on jäänud tagaplaanile. Sedapuhku siis teisiti.

Sammhaaval õpiteed laiendades ning sihte selgemaks arutades.

Monday, January 24, 2011

Mõista, mõista, mis see on

Translanguaging - niisuguse sõnaga puutusin kokku 21. sajandi mitmekeelse hariduse pespektiive tutvustavat raamatut lugedes. Näited ja selgitused aitasid küll sisu mõista, aga mis võiks olla eestikeelne vaste. Guugeldamisega ma targemaks ei saanud. Mõiste eesti keelde toomisega ei ole kiiret, aga silmad-kõrvad peaks lahti hoidma küll.

Avatus maailmale on toonud ilmselt igasse valdkonda süle ja seljaga sõnaloomelisi ootusi. Kui see süle ja selja täis ootusi on vaja ühe korraga täita, siis ei puugi esmapilgul sobivana tundunud vaste mõni aeg hiljem enam kõige paslikum tunduda.

Näiteks oleme eelmisest sajandist keeleõppega ühenduses tänasesse toonud mõisted käsutäitmismeetod ja vaikne periood.

Õppimise ja õpetusega ühenduses ei meeldi mulle käsud, eriti õppe algusfaasis. Ja kõigis esinemisvormides ei seostu käsutäitmismeetod ka käskiva kõneviisiga. Total Physical Response (TPR) meetodi (arendaja James J. Asher) nimetuse on soomlased jätnud tõlkimata. Meil on kasutatud ka toortõlkelist ümberütlemist: täielikult füüsilisel reageerimisel põhinev meetod. Meetod tähtsustub peaasjalikult keele õppimise algfaasis (kuulan ja tegutsen). Kümme aastat on mõnedki keeledidaktika õppejõud mõistet käsutäitmismeetod kasutanud. Vaikset perioodi vist veel kauem. Sedagi mõistet ei taha ma aktsepteerida. See on kõnelema õppija jaoks vaikimise aeg, aga tähenduslike helide maailmas. Õpetaja seisukohalt on minu arvates tähtis mõista, et vaikimine (mitte vaikus) on selles arengujärgus mõistlik. Milline termin on tähenduslikult selgem?

Keeleõppega seostub ka paariaastane lõimitud aine- ja keeleõpe (LAK-õpe). Ingliskeelsed sugulased Content and Language Integrated Learning (CLIL), Cognitive Academic Language Learning Approach (CALLA) jt. Nii suulises kui ka kirjalikus kõnes kiputakse eestikeelset lühendit veelgi lühendama - LAK. Õpioskuste komponent on aga minu arvates teiskeelses õppes nii olulise ja olemusliku tähendusega, et lühendist ei saa see puududa. Seega - LAK-õpe!

Sõna sagekasutajale muutub tähendus enesestmõistetavuseks. Esmakokkupuutel on aga tähendus veel kujunemata ja loeb sõnast saadav mulje. See võib mõiste tähendusvälja ahendada, muidugi ka laiendada ja - hägustada.

Mis juhtub, kui esmamulje järgi kujundatavad tähendused jäävad mõistete kokkulepitud tähendusest kaugele?

Teiskeelne õpe tähtsustub juba lapseeas. Ja ka see saladuslik translanguaging. Nii igapäevases keelekasutuses kui ka teaduskeeles, valdkonnaspetsiifilistes keelendites. Mida see tähendab eesti keelele, eesti keele õpetajale?

Missuguse endastmõistetava sõna tähendusväljaga tegelen täna? Õppimine?





Friday, January 21, 2011

Kaasatud olla - õigus või kohustus

Eelmise kooliaasta alguses teatas õppealajuhataja, et iga õpetaja peab õppeaasta jooksul rakendama kaks korda projektõpet. Koostöös teise õpetajaga. Õpetajaid võib kaasata ka rohkem ja need võivad kahes projektis erineda. Projekti maht õppetundides peaks olema vähemalt 5 tundi, mis võib jaotuda ühele nädalale või ka näiteks ühele kuule. Teade esitati ultimatiivses vormis, arutelu ei eeldatud ja keegi ei ärgitanud ka seda.

Paar nädalat hiljem tuli mu juurde noor kolleeg. Õppealajuhataja oli tal soovitanud projekti teha koos minuga. (Õppealajuhataja oli üle-eelmisel aastal selle noore õpetaja mentor.) Keeldusin koostööst. Põhjendasin seda ka. Et me ei ole kokku leppinud projektide tervikplaanis – kui palju projekte ühes või teises klassis tehakse, kuidas erinevate projektide läbiviimine samas klassis mõjutab õpilaste koormust, mida iga järgmine projekt endaga uut kaasa toob, milles vanale toetub. Ja miks me üldse projektõpet tahame rakendada. Seni on koolis projektõpet küll tehtud – üksikud entusiastid ja mõttekaaslased. Neid on olnud huvitav kuulda. Aga kõikhõlmavaks projektõppeks on seda minu arvates liiga vähe ja mina kaasa ei tee.

Noor õpetaja püüdis mind siiski nõusse meelitada. Et õppealajuhataja on kõik läbi mõelnud ja keegi ei suuda koostööks tervet õppeaastat kohe plaanida. Et meil on ju nii toredaid projektinäiteid olnud. Ja kui palju kasu võiks tema saada, kui mina kogenud pedagoogina partner olen. Jäin endale kindlaks ja lõpetasin meie keskustelu tõdemusega, et see plaan on paha, juba ette läbikukkumisele määratud ja mina kaasa ei tee.

Õppeaasta jooksis edasi omasoodu. Noor kolleeg leidis endale projetipartnerid ja oli projektõppe kogemustest vaimustunud. Mina ja veel suur osa õpetajaid projektõpet ei teinud ja seda ei tulnud keegi ka nina peale viskama. Tegijailt kuuldus asjade käigus ja tagasivaatena nii positiivset kui ka negatiivset. Õpilastelt küsiti tagasisidet juhuslikult.

Selle õppeaasta alguses projektõppe kohustusest enam ei räägitud. Tean, et mõnedki teevad koostöiseid projekte edasi. Võib-olla on ka uusi tegijaid.

Noore kolleegiga on mul kokkupuutumist vähe. Meil on küll tunde samades klassides, aga süvenevaid jutuajamisi enam sugenenud ei ole. Kui kooliõppekava tegemisel ühte rühma sattusime, siis tunnistas ta, et minu kunagist keeldumist kannab ta ikka südames. Ma tundun talle tõrjuv, koostööks valmis vaid siis, kui seda tehakse minu juhtimisel või minu tahtmiste järgi. Teiste ideid pean ma naeruväärseks ja turvalisem on minu juuresolekul oma ideedega mitte välja tullagi. Ja ka õppealajuhataja peab mind egoistiks, kuigi hindab mu erudeeritust.

Niisuguste silmadega polnud ma end kunagi näinud. Ega suurt lohutanud ka see, et rühmas osati tuua vastupidiseid näiteid. Jäin endamisi arutlema, kas kaasamisest ja koostööst võib keelduda ja end ikka koostööaltiks pidada. Arutlen siiamaani.

Mida samas olukorras nüüd teeksin? Iseenesest ei ole mul ju projektõppe vastu midagi ja selle laiem rakendus ei käi ka minu põhimõtete vastu. Seega alustaksin idee argumenteeritud väärtustamisest ja idee põhjalikuma läbitöötamise vajaduse rõhutamisest. Kogenumad projektõppe läbiviijad võiksid saada aega, et projektõppe voorused esile tuua ja teiste jaoks soovitusi sõnastada. Seejärel peaks jääma kõigil aega küsimuste ja kokkuleppevajaduste sõnastamiseks. Kui selline arutelumaht pelutab, siis võiks moodustada entusiastlikumatest töörühma(d), kelle töö tulemused teisteni jõuavad.

Kas miski mu käitumises, ütlemistes annab põhjust mind teiste halvustajaks lugeda? Ju siis ...

Hindan loomingulist lähenemist ja välkideid ajurünnaku puhul. Igapäevatöös ja korralistes ettevõtmistes ootan läbikaalutud pakkumisi. Kui asja plusse ja miinuseid ei esitata, siis on mul vastuväiteid kuhjaga. (See on ju tore, aga... ) Vastuväidete laviin võib pakkumise esitajalt võtta igasuguse põhjendamise taotluse. Ja minu üldistus, et idee on tore, võib saada hoopis vastupidise ja iroonilisena tunduva sõnumi kandjaks. Küllap on oma mõju ka sellel, et üsna tihti kurdan üleüldise pealiskaudsuse üle ja olen varmas ära kasutama didaktikateemalise „targutamise“ võimalusi.

Olen kuu aega nende mõtetega ringi käinud, aga tegu kipub ikka läbimõeldud otsuse järgimistahtest eespool käima. Vaim on valmis, aga liha nõder. Usun siiski endasse ja enese muutmise võimalikkusse.

Õppimispäevik veebis - kuidas

Õppijana ja õppimispäeviku pidajana olen tihedalt seotud teistega. Õppimist võimaldava olukorra kaudu, koos õppimise kaudu ja õppimispäeviku tõenäolise lugejaskonna kaudu. Viimane on üsna udune: veebipäevikut hakkasin pidama Koolielu võistluse ajel. Ja otsustasin seda pidada tõesti päevikuna – mida parasjagu tähtsaks osutub.

Teisi puudutavate olukordade puhul pean mõtlema vähemalt kahes suunas. Kõigepealt – mida mu kaaslased kirjutatust välja loevad, kuidas end tunnevad, sest neilt ma ju avalikustamisluba ei küsi. Ja siis – mis võiks olla oluline või isegi õppimisväärne lugeja jaoks, kas tuleks olukorra kirjeldust teisendada õpetajatööst lähtudes.

Otsustasin oma olukorrad mängida õpetajatöö igapäeva. Säilitan enda jaoks olulise õppimisiva, aga tegevustikku modifitseerin, mõnda asja võimendades. Kui ma õppimisetõuke olen saanud kellegi teise kogemusest, siis mõtlen ennast üheks tegelaseks. Kõrvaltvaatajana või asjaosalisena.

Proovin seda kaasamisõppetunni kirjelduses järgida. Eks edaspidine kirjutamise kulg näitab, kas see lahendus sobib.

Tuesday, January 18, 2011

Kui ehe ma võin olla

Tellisin endale raamatu. Soomekeelse. Tom Lundberg kirjeldab selles 16 jumalannat. Iga naine olevat sündinud jumalannaks, ainukordseks. Kui raamatu kätte saan ja selles sisalduva testi ära teen, saan enda kohta mõndagi teada.

On see mõistlik rahakasutus? Järjekordne sildistamisalus, kuulen taunivat kommentaari. Olen inimeste klassifitseerimistesse suhtunud positiivselt. Esmasest vaimustusest ja ümbritsevate liigitamiskatseist kasvab välja uus nägemine: eelnevalt märgatud käitumisviiside ja iseloomuomaduste kõrval tähtsustub mõndagi seni varjul olnut. Sildistamisejärk läheb üle. Ja veel - inimesed esitatakse positiivses valguses, üks tüüp ei ole teisest parem ega halvem.

Igapäevaelu toob meie ellu päris palju inimesi. Enamasti sugeneb kokkupuuteist ka suhtumine. Kui kinni olen kujunenud suhtumistes? Positiivsest negatiivsesse kaldumine on tunduvalt kergem kui negatiivsest positiivsesse kaldumine. Suhtumised on suhete alus - hoiak otsustab, alati.

Olen pidanud tõdema oma pealiskaudsust inimsuhetes. Võib-olla on see enesekaitse selles mürarikkas maailmas? Siiski tundub, et enesekaitsega muutun ise haavatavamaks ja haavan teisi. Kui ehe ma võin olla (julgen olla), et eluvõitluses mitte alla jääda.

Kõrvaltvaataja positsioonile jäädes tundub mõnigi asi selge. Foorumteatris on võimalik kõrvaltvaatajast saada osaliseks. Rollivahetust kasutatakse ka nõustamisel. See on hoopis iselaadne kogemus. Elada end läbi teise silmade, teadmiste, tunnete. Teise mõistmiseni jõuad enda mõistmisest.

Endani erinevate tüüpkirjelduste kaudu, ennast kaaslase nahas tundma õppides. See ei ole kõigutanud mu enesekindlust. Usun, et olen kriitilistes olukordades hakanud kasutama neutraalsemaid ja hinnanguvabamaid sõnu. Olen kogenud ka, et kriitiliseks võib olukord kujuneda pärast seda, kui olen hinnangu vajalikkusse uskunud ja selle motiive pealiskaudselt selgitanud.

Igal inimesel on kaaslaste ja olukordade suhtes omad ootused. Ka minul. Paraku ei vasta nii mõnigi kord ei inimesed ega ka olukorrad minu (õigustatud) ootustele. Raske on neil juhtudel uskuda kaaslase enda ootustesse. Kuidas käituda oma ootuste spektrit eiramata ja kaaslasele ta ootuste märkamisest märku andes?










.

Monday, January 17, 2011

Õppimine - eneseteostuse eeldus, protsess ja tulemus

Lubasin kaalika-jõuluvanale, et hakkan pidama õppimispäevikut. Lubada on kerge, lubaduse täitmine nii kergesti ei läinud. Viis nädalat on mööda läinud ja alustan päevikuga alles täna. Oligi viimane aeg, sest enda distsiplineerimiseks otsustasin registreeruda õppimispäevikute võistlusele Koolielus.

Olen koolituses ajaveebi loonud, aga selle pidajat pole minust saanud. Kusagil virtuaalavarustes on jälg muidugi olemas. Sedapuhku pole tegemist koolitaja antud ülesandega ja teema on mulle meeltmööda.

Innustajaks on Jüri, kes enne eksamikirjandit otsustas mõtete struktureerimist ja keelereeglite järgimise oskust ajaveebi pidamisega arendada. Arengut on olnud meeldiv kõrvalt vaadata. Nagu ka seda, kuidas koolikirjandi jäljendamisest kasvas välja enese väljendamise soov. Eksam oli edukas ja ajaveebi sissekanded ei ole lõppenud.

Päevikut võib pidada ka paberil. Olen seda ka teinud. See siin on avalik endasse vaatamine. Küllap vanainimeselik ja õpetajalikki. Et mõnest asjast õppust võetaks, et riskitaks ettevaatlikkust unustamata. Loodan ka rõõme jagada.

Soovin endale edu ja loodan, et tänagi saan olla õplik ja sellest päevikusse kirjutan.