Tuesday, March 29, 2011

Ka emakeelse õppe puhul ...

Statistika näitab, et Eesti koolides õpivad peaasjalikult eesti ja vene kodukeelega lapsed. Ja nende laste õppekeel ja kodune keel langevad sagedasti ka kokku. Tallinna Ülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil Haridus kui dialoog mitmekultuurilises keskkonnas oli kuulajaid suhteliselt vähe: eks koolivaheajal ole ka õpetajail palju valikuid.

Ettekandeid kuulates mõtlesin sagedasti nendele õpilastele, kes Eestis vähe aega elanud ja eesti keelt üldse ei oska. Ühest ettekandest saime teada, et küsitletud õpetajad näevad lahendusi ennekõike üksiõppes ja sellele lisanduvas koolivälises keelekeskkonda pakkuvas toes. Muidugi üritatakse õpilasi kaasata eestikeelsesse õppesse. Kõige lihtsam olevat toime tulla matemaatikas.

Igas koolis niisuguseid õpilasi ei ole. Ja kui - siis üksikutes klassides ning tavaliselt üks-kaks. Kuivõrd on aga koolid selleks valmis, et 7., 9. või 11. klassi tuleb oma haridusteed jätkama "umbkeelne" õpilane? Kellega ühist keelt ei olegi, sest õpilase kodune keel on tundmatu ja oma võõrkeeleõpinguis ei ole see laps ka väga tugev olnud.

Mul on olnud õnne näha toredaid õppematerjale, mis koostatud just niisuguste õpilaste jaoks. Toetavad Eesti koolielu, keele ja õppimise õppimist. Need materjalid õpetavad olema arukas kaaslane, aktiivne kuulaja, loov lustija ja lustiv looja. Vestlust on võimalik arendada ka napi sõnavara baasil nii, et see ei ole mehaaniline õpitud fraaside kordamine. Ja selleks, et algajaks keeleoskajaks saada, ei pea end tundma 1-2. klassi juntsuna. Juba keelekümblusklasside õppematerjalide juures kogesin - mis on hea keelekümbluses, on hea ka tavaklassis.

Põhikooli riikliku õppekava õppimiskäsituse paragrahvis 5 on loetletud asjaolud, mida õpet kavandades silmas on vaja pidada (lõige 4). Kaheksa punkti. Oma aines ja klassis jagama ning valitsema harjunud õpetaja jääb sellele loetelule alla. Ja hirmutav on see niiviisi mustvalgel ka neile, kes loetletud asjaolusid on teadvustanud ja partnereidki leidnud. Kas koolikorraldus toetab neid piisavalt? Palgakorraldus? Need tunnid, mida olen teiskeelses õppes näinud, lubavad tõdeda, et aine- ja keeleõppe lõimimine teeb kodukeelest erineva õppimise mõtestatumaks, huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Jätkuks vaid õpetajatel eneseusku ja kaoks tasemetööde ja eksamite hirm.

Õppekava on uus ja peaks õppekoormust vähendama. Et märgatavama tulemuseni jõuda, peaksime enam teadvustame, et õpetame - ÕPILASI, ainete vahendusel. Ja need õpilased on väga erinevad ka kodukeele ja õppekeele kokkulangemisel. Keelekümblejad on edukad, kui suudavad keskenduda õpilaste arengu toetamisele.

Kujundava hindamise mudel, mida viimsilased tutvustavad, teeb hindamisest eesmärgistatud õppimise juhtmotiivi. Põhimõtteliselt sama suunas on välja töötatud ka keelekümbluskoolide esimesele kooliastmele määratud õppekomplekt.

Edukas teiskeelne õpe - see on õpetajate koostöö, õpilaste ja nende vanemate kui partnerite kaasamine. Ka emakeelse õppe puhul tasub tihedamini kahelda, kas üksteisest on ikka aru saadud.

Friday, March 25, 2011

Andry, jõudsid nii paljusid sütitada

Inimese ajalik elu saab otsa. Märtsi teise poolde kogunes neid lõppusid liiga palju. Eile sain ootamatu sõnumi Andry kohta. Olin talle järjekordse hommikukirja saatnud, õhtuks tuli teade.

Andry oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Umbes 25 aastat tagasi pidin ta tööd hindama.

Oli algamas vist 6. klassi tund. Särasilmsed poisid õpetaja ümber tunglemas - tunniks valmidus oli küll 200%. Tunnis esitati mingit lavastust ja poistel oli põnev näidata oma vahvaid rekvisiite. Seda tundi ma vaatamas ei käinud. Küll mäletan samast päevast tundi, kuhu Andry tuli sületäie raamatutega. Ikka põhikooliõpilaste ette.

Selle klassi jaoks oli Andry ka klassijuhataja. Enne kui raamatuvirn käiku läks, tuli juttu Andry vastsündinud lapsest. Uhke isa ja tema vaimustust jagav klass. Andry püsis klassi esiotsas, istus vahepeal ka laua peal ja oli väga muhe ja väga oma. Harjumatult muhe. Klass kuulas huviga, mida see pikk-pikk lohmakas kampsunis mees raamatutest luges. Loetavad lõigud polnud pikad, aga mõtlema kutsuvad. Arutleti. Ja virn kahanes: tunnikonspekt sai läbi.

Toona oli ootus, et tunnikonspekt on paberil olemas. Olin õpetajaks õppimise ajal konspektist leidnud tuge just tunni tempo reguleerimisel, et kavandatu 45 minuti sisse ikka ära mahuks. Praegugi kirjutan oma esinemiste sisse kontrollaegu. Andry konspekt oli raamatuvirn ja see töötas ta käes hästi..

Mõned aastad hiljem sai Andryst mu poja õpetaja, klassiõpetaja. Põnevil (õppimisõhinaga) läks Kristjan hommikuti kooli. Vahel juhtusime Andryga samasse bussi ja see paistis mõlemale poolele rõõmu tegevat.

Poisteklass pani proovile poisse ja õpetajaid. Andry sütitas õpihimu ja maandas kehalise liikumise iha õuesõppega. Ja tavaliselt said mõned poisid osa õppest läbida õpetaja kukil. Oi-oi kui kõrgel. Iga päev oli avastustest tulvil. Ka õpetaja jaoks.

Õpetaja avastas ainemetoodikaid, avastas poiste võimeid ja huvisid. Suur Innustaja! Harjumatult loov, mis vahel kooliõpetuse rutiinid segi lööb ja koolikorralduslikele ootustele ei vasta. Järgmine klassijuhataja tõmbas ohjad trammi ja ...

Mu kirjakastis on Andry reaktsioon esimesele hommikukirjale selle aasta jaanuarist, kunagised klassijuhatajana kirjutatud iseloomustused Kristjani kohta. See ei ole siiski kõik. Andry suutis meiega jagada nii paljut, õpetas mõistma ja mõtestama, hämmuma ja imetlema. Ka andestama.

Vikipeedia teatab napilt - Andry Ervald oli eesti tõlkija ajakirjanik ja muinasjuttude autor. Guugeldamine annab üle 14000 vaste. Rakvere teatri austajaile ja Virumaa Teataja lugejaile on ta mõnusat ning ikka väikese kiiksuga lugusid pakkunud.

Aitäh!

Thursday, March 17, 2011

Kallid eestlased, töötage vähem, tehke rohkem koostööd





Õpetaja karjääripuu


Kallid eestlased, töötage vähem, tehke rohkem koostööd!

Niisugust lauset tsiteeris tänasel kvalifikatsioonikonverentsil Maaja-Katrin Kerem Kutsekojast. Konverentsi korraldajad tähtsustasid Eesti kvalifikatsioonide mõistetavamaks ja usaldusväärsemaks saamist kui lõputut protsessi.


Konverentsile läksin, et kontrollida oma seisukohti õpetajakutse omistamise kohta Euroopa raamistiku kaastekstis. Minu seisukoht: õpetaja ametiga ühenduses saame rääkida kahest astmest - põhikoolituse järgsest (nooremõpetaja/abiõpetaj/õpetaja abi) ja kutseaasta(te) järgsest (õpetaja). Konverentsil kuuldu alusel oleks see Euroopa raamistiku järgi seitsmes tase, mida Eesti rakendab kaheastmelisena.


Veel kaks tundi enne konverentsi lõppu arvasin, et atesteerimine on mõistlik alles jätta ja õpetaja karjääripuus kirjeldatud kutsestandardi viis taset ei ole mõistlik kutse omistamise ja atesteerimise ühendamise tee. Millist kontrollisüsteemi see eeldaks! Ometi peaks just õpetajad käima enesehindamise teed esimeste hulgas.


Maaja-Katrini koostööle õhutav lause andis mu juba tärkama hakkanud kahtluseidule jõudu juurde. Et atesteerimist polegi kaheastmelise 7. taseme kutsestandardi juures vaja. On vaja tööandjate ja töövõtjate dialoogi ning kokkuleppeid (arenguvestlus?), mis toetavad õpetaja sihipärast edenemist 7. taseme kutsekirjelduse enam kui kolmekümnes (nagu praegu) üksiktunnuses. Konkreetse organisatsiooni ja konkreetsete õpetajate eeldustest ja ootustest lähtuvalt Ei pürgita kõrgemat redelipulka püüdma. Püüeldakse paremate saavutuste ja eneseteostuse poole samal redelipulgal. Kui praegust kutsestandardit vaadata, siis on sellel pulgal laiust küll ja küll. Väga mitmesuguste ambitsioonide jaoks.


Kas palk hakkaks sõltuma õpetajana töötamise staažist ja haridusasutuse kokkuleppeist õpetajatöö hindamise kohta? Kas asutuse palgafond võimaldab teha mõistlikke otsuseid või aitaks paremaid lahendusi (ka nt tunnikoormuse osas) leida õpetaja riigiteenistuja staatus? Kas õpetajad ja nende tööandjad usaldavad üksteist piisavalt?


Küllap tekib teisigi küsimusi. Võib-olla pole siia kirja saanud sugugi esmased?

Tuesday, March 15, 2011

Aeg, aeg, aeg ...

Ajaveebi alustades mõtlesin, et õppimisteemat oluliseks pidades leian iga päev mahti lühikeseks tagasivaateks. Ja kui mõni päev vahele jääb, pole ka hullu.

Miks nii pole läinud? Selle aasta algusest ei saa kurta ka selle üle, et kirjatööd oleks niiväga palju. Küll on palju uusi asju ja lõpuni viimata mõttetööd. Kõigi teemade jaoks ei ole partnerit ja mõned teemad tahavadki setitamise aega, laagerdumise aega.

Mida siis teha? Taltsutada oma õpiõhinat ja keskenduda vähematele teemadele? Leida üles teised samadel teemadel kaasamõtlejad ja liituda olemasolevate arutlusringidega.

Haridusfoorumi list on üks kohti, mille arutlused võiks olla toeks oma mõtete setitamisele ja laagerdamisele. Aga list on mingil määral samas hädas - teemasid tuleb palju, hea kui mõnede kohta (vahe)kokkuvõtteid tehakse.

Gümnaasiumiastme põhikoolist lahutamine on listis üles kerkinud valusa teemana. Seisukohti ja argumente on seinast seina, iga juhtum on eriline. Tundub ka, et kirjade vahetamise ja vahendamise taha jääb palju väljaütlematut, et teise, eriti vastandiku seisukoha esindaja kuulamise sihiks on rohkem vastuargumentideks võimaluste otsimine. Kuidas ajasäästlikult alternatiivseid seisukohti ära kuulata ja ühise lahenduse poole liikuda? Kahtlusta heas?!

Minu jaoks on haridusfoorumi list võimalus aduda koolielu igapäeva - mis päeva, nädala, kuu kohta päevakajalisena üles kerkib. Olen sealt leidnud ka kasulikku teavet ettevõtmistest ja väljaannetest. Aastate pikku olen õppinud listi valikulisemalt lugema ja sellega aega säästma.

Päikesevalges on minutid pikemad ja tegevus efektiivsem. Morn päev lühendab minuteid ja meelitab lühematki aega surnuks lööma. Kui on head kaaslased, siis pikendab aega nende särasilmade valgus.

Lõpuks taandub ajakasutuses ja ajapuuduses ikka kõik sellele, mida pikemas perspektiivis tähtsaks pean, millele on väline surve suur on ja kuivõrd suudan oma prioriteete kehtestada. Viimane võib tähendada ka väliste ootuste mõtestamist personaalses võtmes. Kipun ehk oma välisele allutama? Sellest ehk ka teemade paljus.

Ajakasutus on teema, millele aeg ajalt aega läheb. Ka edaspidi. Iga kord veidi isemoodi.