Eelmise kooliaasta alguses teatas õppealajuhataja, et iga õpetaja peab õppeaasta jooksul rakendama kaks korda projektõpet. Koostöös teise õpetajaga. Õpetajaid võib kaasata ka rohkem ja need võivad kahes projektis erineda. Projekti maht õppetundides peaks olema vähemalt 5 tundi, mis võib jaotuda ühele nädalale või ka näiteks ühele kuule. Teade esitati ultimatiivses vormis, arutelu ei eeldatud ja keegi ei ärgitanud ka seda.
Paar nädalat hiljem tuli mu juurde noor kolleeg. Õppealajuhataja oli tal soovitanud projekti teha koos minuga. (Õppealajuhataja oli üle-eelmisel aastal selle noore õpetaja mentor.) Keeldusin koostööst. Põhjendasin seda ka. Et me ei ole kokku leppinud projektide tervikplaanis – kui palju projekte ühes või teises klassis tehakse, kuidas erinevate projektide läbiviimine samas klassis mõjutab õpilaste koormust, mida iga järgmine projekt endaga uut kaasa toob, milles vanale toetub. Ja miks me üldse projektõpet tahame rakendada. Seni on koolis projektõpet küll tehtud – üksikud entusiastid ja mõttekaaslased. Neid on olnud huvitav kuulda. Aga kõikhõlmavaks projektõppeks on seda minu arvates liiga vähe ja mina kaasa ei tee.
Noor õpetaja püüdis mind siiski nõusse meelitada. Et õppealajuhataja on kõik läbi mõelnud ja keegi ei suuda koostööks tervet õppeaastat kohe plaanida. Et meil on ju nii toredaid projektinäiteid olnud. Ja kui palju kasu võiks tema saada, kui mina kogenud pedagoogina partner olen. Jäin endale kindlaks ja lõpetasin meie keskustelu tõdemusega, et see plaan on paha, juba ette läbikukkumisele määratud ja mina kaasa ei tee.
Õppeaasta jooksis edasi omasoodu. Noor kolleeg leidis endale projetipartnerid ja oli projektõppe kogemustest vaimustunud. Mina ja veel suur osa õpetajaid projektõpet ei teinud ja seda ei tulnud keegi ka nina peale viskama. Tegijailt kuuldus asjade käigus ja tagasivaatena nii positiivset kui ka negatiivset. Õpilastelt küsiti tagasisidet juhuslikult.
Selle õppeaasta alguses projektõppe kohustusest enam ei räägitud. Tean, et mõnedki teevad koostöiseid projekte edasi. Võib-olla on ka uusi tegijaid.
Noore kolleegiga on mul kokkupuutumist vähe. Meil on küll tunde samades klassides, aga süvenevaid jutuajamisi enam sugenenud ei ole. Kui kooliõppekava tegemisel ühte rühma sattusime, siis tunnistas ta, et minu kunagist keeldumist kannab ta ikka südames. Ma tundun talle tõrjuv, koostööks valmis vaid siis, kui seda tehakse minu juhtimisel või minu tahtmiste järgi. Teiste ideid pean ma naeruväärseks ja turvalisem on minu juuresolekul oma ideedega mitte välja tullagi. Ja ka õppealajuhataja peab mind egoistiks, kuigi hindab mu erudeeritust.
Niisuguste silmadega polnud ma end kunagi näinud. Ega suurt lohutanud ka see, et rühmas osati tuua vastupidiseid näiteid. Jäin endamisi arutlema, kas kaasamisest ja koostööst võib keelduda ja end ikka koostööaltiks pidada. Arutlen siiamaani.
Mida samas olukorras nüüd teeksin? Iseenesest ei ole mul ju projektõppe vastu midagi ja selle laiem rakendus ei käi ka minu põhimõtete vastu. Seega alustaksin idee argumenteeritud väärtustamisest ja idee põhjalikuma läbitöötamise vajaduse rõhutamisest. Kogenumad projektõppe läbiviijad võiksid saada aega, et projektõppe voorused esile tuua ja teiste jaoks soovitusi sõnastada. Seejärel peaks jääma kõigil aega küsimuste ja kokkuleppevajaduste sõnastamiseks. Kui selline arutelumaht pelutab, siis võiks moodustada entusiastlikumatest töörühma(d), kelle töö tulemused teisteni jõuavad.
Kas miski mu käitumises, ütlemistes annab põhjust mind teiste halvustajaks lugeda? Ju siis ...
Hindan loomingulist lähenemist ja välkideid ajurünnaku puhul. Igapäevatöös ja korralistes ettevõtmistes ootan läbikaalutud pakkumisi. Kui asja plusse ja miinuseid ei esitata, siis on mul vastuväiteid kuhjaga. (See on ju tore, aga... ) Vastuväidete laviin võib pakkumise esitajalt võtta igasuguse põhjendamise taotluse. Ja minu üldistus, et idee on tore, võib saada hoopis vastupidise ja iroonilisena tunduva sõnumi kandjaks. Küllap on oma mõju ka sellel, et üsna tihti kurdan üleüldise pealiskaudsuse üle ja olen varmas ära kasutama didaktikateemalise „targutamise“ võimalusi.
Olen kuu aega nende mõtetega ringi käinud, aga tegu kipub ikka läbimõeldud otsuse järgimistahtest eespool käima. Vaim on valmis, aga liha nõder. Usun siiski endasse ja enese muutmise võimalikkusse.
No comments:
Post a Comment