Tuesday, April 12, 2011

Kirjad Narniasse: Miks Kristjan Andryst kui õpetajast väga hoolis

Kristjan, Andry õpilane, kirjutas:


Elu teeb imelikke jänesehaake. Kõik korrad kui Sind, Õpetajat, pärast kooli kohtasin, siis olenemata, millest me rääkisime, lõppes see jutt alati lausetega: „Kristjan, kas sa kirjutad midagi?“, „Kristjan, miks sa ei kirjuta?“. Nüüd ma siis kirjutan Sulle.

Aiva kipub nii olema, et kui keegi lahkub, siis sa avastad, et niipalju jäi talle ütlemata, tegemata, olemata, kogemata, vaatamata, istumata…

Mõni kuu tagasi oli Sa mu lapsepõlvekodu ukse vahele jätnud kirja „ Käisin ukse taga, ei olnud kedagi kodus… “ Ei suuda ma sõnadesse panna, kui kurb ma nüüd olen, et ma ei olnud vastamas.
Sina, mu Õpetaja, olid suur inimene, suur vormilt ja suur hingelt, Sa käisid ja puudutasid inimesi …

2006 aastal kirjutasid sa mulle:“ A mis kõige tähtsam, tead, ära võta mind õpsina.“ Aga ma võtan vabaduse võtta Sind just Õpsina ja väga teistsuguse Õpsina, sõbrana, vanema vennana.

Eelmisel nädalavahetusel käisin Nõmme kodus, lappasime emaga ühe raamaturiiuli läbi. Ikka kipub kogunema asju, mis ei ole olulised, ja raamaturiiuli pind on üks ütlemata kallis kinnisvara. Juhtus kätte üks väljaanne, midalaadi asju Sa ikka Vanalinna koolis välja andsid. See köide oli SOE, ta oli soe sellepärast, et see oli täis tundeid ja mälestusi. See on kirjutatud meist, Vanalinna kooli poisteklassist. Kambast, kus kõik olid semud, matkakaaslased, üksteise järeleaitajad koolitükkides ja palju-palju muud, seda kõike tänu Sulle, Õpetaja.

Õpetaja, Sa elasid ka Nõmmel, mitte üldse kaugel meie Keresetänava katusealusest. Tänu sellele sain ma tihti Sinu aega nii kooli sõites kui ka koolist tulles. Ühel hommikul ma aga ei rihtinud kindlat kollast täistuubitud Ikarust, kus Sa tavaliselt esimesel istme istusid, kenasti kokkupakituna, põlved lage riivamas. Ma läksin varem, seistes vastikus, külmas sügisilmas oma pool tundi suletud Kunstimaja ukse taga oma pool tunnikest. Miks? Sest, et ma olin selgeks saanud Jagamise Triki ja ma tahtisin, et Sa sellest kohe teada saaks, et see oleks Sinu päeva esimene uudis. Ahjaa, ja ma siiani vihkan matemaatikat.

Mingil ajal ei olnud meil koolis sööklat ja me käisime Reaalkooli sööklas. Minu mälu järgi ikka päris tükk aega, aga see ei olnud kunagi tüütu. Me ootasime seda. Sinna minek oli üks seiklus. Sa võtsid kaasa ühe poisi ja läksite ees, kriidiga pöördeil nooli tõmmates. Ülejäänud läksid neid nooli pidi järele, mõnikord vahetasime rollid, proovides üksteist üle trumbata.

Paadimatkad, mida me Sinuga tegime, on siiani sedavõrd vahvad asjd, mida ma, vaatamata püüdlustele, ei ole suutnud korrata.

Alati, kui kellegagi läheb mälestusradadel seiklemiseks ja ma sellest ajast räägin, kui Sa mu Õpetaja olid, kipuvad inimesed küsima: „Kas te õppisite ka midagi?“ Jah, õppisime.

Nõmmel on üks pilt, kus Sa paned Muusikamajale sinimustvalge lipu. Sul ei olnud redelit vaja. See pilt tuleb mulle silme ette igal vabariigi aastapäeval, seda nägin, kui andsin kaitseväes sõdurivannet. Sa õpetasid meile sel keerukal ajal, kui oluline on meile see õrn ja habras riik. Sa õpetasid meile seda, et me ei tohi seda võtta enesestmõistetavana.

Sa õpetasid meile emakeelt, matemaatikat, kirjandust ja muid aineid. Aga Sa õpetasid meile ka seda, mida praegu nimetatakse püsiväärtusteks ja ma ei ole kindel kas keegi teine seda nõndamoodi koolis õpetas.

Ma loodan, et mu kiri riidekapi vahendusel jõuab sinuni ja sul on oma Narnia seikluste vahel seda aega lugeda.

Alati Sinu õpilane,
Kristjan

Siiajuurde ka Taavi pilte. Seal kusagil keskosas on ka Andry Vanalinna kooli trepil koos poistega: http://www.youtube.com/watch?v=HElIZCCy7Ik