Sunday, January 30, 2011

Valikuvabadus ja turvatunne

Olen koolitustes tihti kokku puutunud sellega, et rühmatöö juhendile küsitakse täpsustusi. Üsna sageli on vastuseks - nagu tõlgendate, nii ongi. Tõlgendusvabadust pakutakse ka fraasiga - pole valesid vastuseid. Oma viimases koolituses adusin osalejana, et valikuvabadust rakendades võin minetada turvatunde.


Miks nii juhtus? Sealjuures paistis, et teistel küsimusi ei tekkinud. Kas oli tegemist sellega, et ma ei suutnud koolituse konteksti tajuda? Et kohe alguses ei aidatud mind eelseisvat protsessi teadvustama ja olen liiga isepäine, et lihtsalt vooluga kaasa minna?

See paneb mind kui koolitajat mõtlema, kas osalejaile tõlgendusvabadusi pakkudes peaksin seda ka õigustama. Või selgitama, mida ma koolituse kontekstis endastmõistetavaks pean. Näiteks seda, et õpetaja tunneb oma õpilasi, oma õpetamisolukordi kõige paremini ja väljaspoolsena võin aidata alternatiive näha, ergutada neid otsima. Veel parem oleks ehk koolitajana - otsida valikuvabadusele selgitusi üheskoos.

Tundsin mitmel puhul, et turvatunde puudumine pärssis mu õppimist. Ja paar harjutust jäidki sisuliselt kaasa tegemata. Kusjuures koolitus ja koolitaja olid mulle väga sümpaatsed. Olen veidi õnnetu, et ei suutnud koolitusest võtta maksimumi.

Tuesday, January 25, 2011

Koos on kergem

Eile sai õppimisveebi pidamises täis terve nädal. Otsustasin täna sõpru kaasata.

Ehk nädala pärast võtan üles ka ajaveebi kujunduse teema. Oma eelmistes veebipäevikutes olen kujundusest alustanud ja sisu vedamine on jäänud tagaplaanile. Sedapuhku siis teisiti.

Sammhaaval õpiteed laiendades ning sihte selgemaks arutades.

Monday, January 24, 2011

Mõista, mõista, mis see on

Translanguaging - niisuguse sõnaga puutusin kokku 21. sajandi mitmekeelse hariduse pespektiive tutvustavat raamatut lugedes. Näited ja selgitused aitasid küll sisu mõista, aga mis võiks olla eestikeelne vaste. Guugeldamisega ma targemaks ei saanud. Mõiste eesti keelde toomisega ei ole kiiret, aga silmad-kõrvad peaks lahti hoidma küll.

Avatus maailmale on toonud ilmselt igasse valdkonda süle ja seljaga sõnaloomelisi ootusi. Kui see süle ja selja täis ootusi on vaja ühe korraga täita, siis ei puugi esmapilgul sobivana tundunud vaste mõni aeg hiljem enam kõige paslikum tunduda.

Näiteks oleme eelmisest sajandist keeleõppega ühenduses tänasesse toonud mõisted käsutäitmismeetod ja vaikne periood.

Õppimise ja õpetusega ühenduses ei meeldi mulle käsud, eriti õppe algusfaasis. Ja kõigis esinemisvormides ei seostu käsutäitmismeetod ka käskiva kõneviisiga. Total Physical Response (TPR) meetodi (arendaja James J. Asher) nimetuse on soomlased jätnud tõlkimata. Meil on kasutatud ka toortõlkelist ümberütlemist: täielikult füüsilisel reageerimisel põhinev meetod. Meetod tähtsustub peaasjalikult keele õppimise algfaasis (kuulan ja tegutsen). Kümme aastat on mõnedki keeledidaktika õppejõud mõistet käsutäitmismeetod kasutanud. Vaikset perioodi vist veel kauem. Sedagi mõistet ei taha ma aktsepteerida. See on kõnelema õppija jaoks vaikimise aeg, aga tähenduslike helide maailmas. Õpetaja seisukohalt on minu arvates tähtis mõista, et vaikimine (mitte vaikus) on selles arengujärgus mõistlik. Milline termin on tähenduslikult selgem?

Keeleõppega seostub ka paariaastane lõimitud aine- ja keeleõpe (LAK-õpe). Ingliskeelsed sugulased Content and Language Integrated Learning (CLIL), Cognitive Academic Language Learning Approach (CALLA) jt. Nii suulises kui ka kirjalikus kõnes kiputakse eestikeelset lühendit veelgi lühendama - LAK. Õpioskuste komponent on aga minu arvates teiskeelses õppes nii olulise ja olemusliku tähendusega, et lühendist ei saa see puududa. Seega - LAK-õpe!

Sõna sagekasutajale muutub tähendus enesestmõistetavuseks. Esmakokkupuutel on aga tähendus veel kujunemata ja loeb sõnast saadav mulje. See võib mõiste tähendusvälja ahendada, muidugi ka laiendada ja - hägustada.

Mis juhtub, kui esmamulje järgi kujundatavad tähendused jäävad mõistete kokkulepitud tähendusest kaugele?

Teiskeelne õpe tähtsustub juba lapseeas. Ja ka see saladuslik translanguaging. Nii igapäevases keelekasutuses kui ka teaduskeeles, valdkonnaspetsiifilistes keelendites. Mida see tähendab eesti keelele, eesti keele õpetajale?

Missuguse endastmõistetava sõna tähendusväljaga tegelen täna? Õppimine?





Friday, January 21, 2011

Kaasatud olla - õigus või kohustus

Eelmise kooliaasta alguses teatas õppealajuhataja, et iga õpetaja peab õppeaasta jooksul rakendama kaks korda projektõpet. Koostöös teise õpetajaga. Õpetajaid võib kaasata ka rohkem ja need võivad kahes projektis erineda. Projekti maht õppetundides peaks olema vähemalt 5 tundi, mis võib jaotuda ühele nädalale või ka näiteks ühele kuule. Teade esitati ultimatiivses vormis, arutelu ei eeldatud ja keegi ei ärgitanud ka seda.

Paar nädalat hiljem tuli mu juurde noor kolleeg. Õppealajuhataja oli tal soovitanud projekti teha koos minuga. (Õppealajuhataja oli üle-eelmisel aastal selle noore õpetaja mentor.) Keeldusin koostööst. Põhjendasin seda ka. Et me ei ole kokku leppinud projektide tervikplaanis – kui palju projekte ühes või teises klassis tehakse, kuidas erinevate projektide läbiviimine samas klassis mõjutab õpilaste koormust, mida iga järgmine projekt endaga uut kaasa toob, milles vanale toetub. Ja miks me üldse projektõpet tahame rakendada. Seni on koolis projektõpet küll tehtud – üksikud entusiastid ja mõttekaaslased. Neid on olnud huvitav kuulda. Aga kõikhõlmavaks projektõppeks on seda minu arvates liiga vähe ja mina kaasa ei tee.

Noor õpetaja püüdis mind siiski nõusse meelitada. Et õppealajuhataja on kõik läbi mõelnud ja keegi ei suuda koostööks tervet õppeaastat kohe plaanida. Et meil on ju nii toredaid projektinäiteid olnud. Ja kui palju kasu võiks tema saada, kui mina kogenud pedagoogina partner olen. Jäin endale kindlaks ja lõpetasin meie keskustelu tõdemusega, et see plaan on paha, juba ette läbikukkumisele määratud ja mina kaasa ei tee.

Õppeaasta jooksis edasi omasoodu. Noor kolleeg leidis endale projetipartnerid ja oli projektõppe kogemustest vaimustunud. Mina ja veel suur osa õpetajaid projektõpet ei teinud ja seda ei tulnud keegi ka nina peale viskama. Tegijailt kuuldus asjade käigus ja tagasivaatena nii positiivset kui ka negatiivset. Õpilastelt küsiti tagasisidet juhuslikult.

Selle õppeaasta alguses projektõppe kohustusest enam ei räägitud. Tean, et mõnedki teevad koostöiseid projekte edasi. Võib-olla on ka uusi tegijaid.

Noore kolleegiga on mul kokkupuutumist vähe. Meil on küll tunde samades klassides, aga süvenevaid jutuajamisi enam sugenenud ei ole. Kui kooliõppekava tegemisel ühte rühma sattusime, siis tunnistas ta, et minu kunagist keeldumist kannab ta ikka südames. Ma tundun talle tõrjuv, koostööks valmis vaid siis, kui seda tehakse minu juhtimisel või minu tahtmiste järgi. Teiste ideid pean ma naeruväärseks ja turvalisem on minu juuresolekul oma ideedega mitte välja tullagi. Ja ka õppealajuhataja peab mind egoistiks, kuigi hindab mu erudeeritust.

Niisuguste silmadega polnud ma end kunagi näinud. Ega suurt lohutanud ka see, et rühmas osati tuua vastupidiseid näiteid. Jäin endamisi arutlema, kas kaasamisest ja koostööst võib keelduda ja end ikka koostööaltiks pidada. Arutlen siiamaani.

Mida samas olukorras nüüd teeksin? Iseenesest ei ole mul ju projektõppe vastu midagi ja selle laiem rakendus ei käi ka minu põhimõtete vastu. Seega alustaksin idee argumenteeritud väärtustamisest ja idee põhjalikuma läbitöötamise vajaduse rõhutamisest. Kogenumad projektõppe läbiviijad võiksid saada aega, et projektõppe voorused esile tuua ja teiste jaoks soovitusi sõnastada. Seejärel peaks jääma kõigil aega küsimuste ja kokkuleppevajaduste sõnastamiseks. Kui selline arutelumaht pelutab, siis võiks moodustada entusiastlikumatest töörühma(d), kelle töö tulemused teisteni jõuavad.

Kas miski mu käitumises, ütlemistes annab põhjust mind teiste halvustajaks lugeda? Ju siis ...

Hindan loomingulist lähenemist ja välkideid ajurünnaku puhul. Igapäevatöös ja korralistes ettevõtmistes ootan läbikaalutud pakkumisi. Kui asja plusse ja miinuseid ei esitata, siis on mul vastuväiteid kuhjaga. (See on ju tore, aga... ) Vastuväidete laviin võib pakkumise esitajalt võtta igasuguse põhjendamise taotluse. Ja minu üldistus, et idee on tore, võib saada hoopis vastupidise ja iroonilisena tunduva sõnumi kandjaks. Küllap on oma mõju ka sellel, et üsna tihti kurdan üleüldise pealiskaudsuse üle ja olen varmas ära kasutama didaktikateemalise „targutamise“ võimalusi.

Olen kuu aega nende mõtetega ringi käinud, aga tegu kipub ikka läbimõeldud otsuse järgimistahtest eespool käima. Vaim on valmis, aga liha nõder. Usun siiski endasse ja enese muutmise võimalikkusse.

Õppimispäevik veebis - kuidas

Õppijana ja õppimispäeviku pidajana olen tihedalt seotud teistega. Õppimist võimaldava olukorra kaudu, koos õppimise kaudu ja õppimispäeviku tõenäolise lugejaskonna kaudu. Viimane on üsna udune: veebipäevikut hakkasin pidama Koolielu võistluse ajel. Ja otsustasin seda pidada tõesti päevikuna – mida parasjagu tähtsaks osutub.

Teisi puudutavate olukordade puhul pean mõtlema vähemalt kahes suunas. Kõigepealt – mida mu kaaslased kirjutatust välja loevad, kuidas end tunnevad, sest neilt ma ju avalikustamisluba ei küsi. Ja siis – mis võiks olla oluline või isegi õppimisväärne lugeja jaoks, kas tuleks olukorra kirjeldust teisendada õpetajatööst lähtudes.

Otsustasin oma olukorrad mängida õpetajatöö igapäeva. Säilitan enda jaoks olulise õppimisiva, aga tegevustikku modifitseerin, mõnda asja võimendades. Kui ma õppimisetõuke olen saanud kellegi teise kogemusest, siis mõtlen ennast üheks tegelaseks. Kõrvaltvaatajana või asjaosalisena.

Proovin seda kaasamisõppetunni kirjelduses järgida. Eks edaspidine kirjutamise kulg näitab, kas see lahendus sobib.

Tuesday, January 18, 2011

Kui ehe ma võin olla

Tellisin endale raamatu. Soomekeelse. Tom Lundberg kirjeldab selles 16 jumalannat. Iga naine olevat sündinud jumalannaks, ainukordseks. Kui raamatu kätte saan ja selles sisalduva testi ära teen, saan enda kohta mõndagi teada.

On see mõistlik rahakasutus? Järjekordne sildistamisalus, kuulen taunivat kommentaari. Olen inimeste klassifitseerimistesse suhtunud positiivselt. Esmasest vaimustusest ja ümbritsevate liigitamiskatseist kasvab välja uus nägemine: eelnevalt märgatud käitumisviiside ja iseloomuomaduste kõrval tähtsustub mõndagi seni varjul olnut. Sildistamisejärk läheb üle. Ja veel - inimesed esitatakse positiivses valguses, üks tüüp ei ole teisest parem ega halvem.

Igapäevaelu toob meie ellu päris palju inimesi. Enamasti sugeneb kokkupuuteist ka suhtumine. Kui kinni olen kujunenud suhtumistes? Positiivsest negatiivsesse kaldumine on tunduvalt kergem kui negatiivsest positiivsesse kaldumine. Suhtumised on suhete alus - hoiak otsustab, alati.

Olen pidanud tõdema oma pealiskaudsust inimsuhetes. Võib-olla on see enesekaitse selles mürarikkas maailmas? Siiski tundub, et enesekaitsega muutun ise haavatavamaks ja haavan teisi. Kui ehe ma võin olla (julgen olla), et eluvõitluses mitte alla jääda.

Kõrvaltvaataja positsioonile jäädes tundub mõnigi asi selge. Foorumteatris on võimalik kõrvaltvaatajast saada osaliseks. Rollivahetust kasutatakse ka nõustamisel. See on hoopis iselaadne kogemus. Elada end läbi teise silmade, teadmiste, tunnete. Teise mõistmiseni jõuad enda mõistmisest.

Endani erinevate tüüpkirjelduste kaudu, ennast kaaslase nahas tundma õppides. See ei ole kõigutanud mu enesekindlust. Usun, et olen kriitilistes olukordades hakanud kasutama neutraalsemaid ja hinnanguvabamaid sõnu. Olen kogenud ka, et kriitiliseks võib olukord kujuneda pärast seda, kui olen hinnangu vajalikkusse uskunud ja selle motiive pealiskaudselt selgitanud.

Igal inimesel on kaaslaste ja olukordade suhtes omad ootused. Ka minul. Paraku ei vasta nii mõnigi kord ei inimesed ega ka olukorrad minu (õigustatud) ootustele. Raske on neil juhtudel uskuda kaaslase enda ootustesse. Kuidas käituda oma ootuste spektrit eiramata ja kaaslasele ta ootuste märkamisest märku andes?










.

Monday, January 17, 2011

Õppimine - eneseteostuse eeldus, protsess ja tulemus

Lubasin kaalika-jõuluvanale, et hakkan pidama õppimispäevikut. Lubada on kerge, lubaduse täitmine nii kergesti ei läinud. Viis nädalat on mööda läinud ja alustan päevikuga alles täna. Oligi viimane aeg, sest enda distsiplineerimiseks otsustasin registreeruda õppimispäevikute võistlusele Koolielus.

Olen koolituses ajaveebi loonud, aga selle pidajat pole minust saanud. Kusagil virtuaalavarustes on jälg muidugi olemas. Sedapuhku pole tegemist koolitaja antud ülesandega ja teema on mulle meeltmööda.

Innustajaks on Jüri, kes enne eksamikirjandit otsustas mõtete struktureerimist ja keelereeglite järgimise oskust ajaveebi pidamisega arendada. Arengut on olnud meeldiv kõrvalt vaadata. Nagu ka seda, kuidas koolikirjandi jäljendamisest kasvas välja enese väljendamise soov. Eksam oli edukas ja ajaveebi sissekanded ei ole lõppenud.

Päevikut võib pidada ka paberil. Olen seda ka teinud. See siin on avalik endasse vaatamine. Küllap vanainimeselik ja õpetajalikki. Et mõnest asjast õppust võetaks, et riskitaks ettevaatlikkust unustamata. Loodan ka rõõme jagada.

Soovin endale edu ja loodan, et tänagi saan olla õplik ja sellest päevikusse kirjutan.