Thursday, February 3, 2011

Kogemused - alalhoidlikud ja edasiviivad

Eile sattusin lugema kahte kogemuskirjeldust. Noored kooli programmis osaleja rõõm 5. klassi lapse koolimängus esinevast spontaansest eesmärgiseadest. Selle kõrvale eaka koolmeistri palju positiivseid kommentaare kogunud tunnikirjeldus. Viimased (nii õpetaja kui ka kirjeldus) on mulle tuttavad 40 aasta tagusest ajast, mil alles ülikooli õppisin. Samad näitlikustamise vahendid, et tund huvitavaks teha. Väitega, et tegemist pole tulevärgiga.

Tunni tulevärk. Mida selle all mõeldakse? Viimastel aastatel olen seda tõlgendanud kui õpetaja pingutuste rida, et tund oleks mitmekesine ja õpilasi kaasa tegema utsitav. Utsitajaks õpetaja.

Õpilased lahendavad huvitavaid ja mitmekesiseid ülesandeid, sealjuures ka kõrgema mõtlemistasandi ülesandeid. Saavad hakkama. Tempo on kiire. Aga midagi on puudu isegi siis, kui klassist naeru ja silmist sära märkad. See on õpetajale, armastatud ja lugupeetud õpetajale meeldimiseks. Ja õpetaja võib uhkust tunda - õppekavast lähtuvad aineülesanded on täidetud. Kui selle õpetaja järel astub samade laste ette õpetaja, kes on ideaaliks seadnud iseseisva ja ennastjuhtiva õppija, on mõlemal poolel üksteisemõistmiseni pikk tee. Nagu ka tulemusliku õppeni. Alati ei jätku kannatust seda teed läbi käia.

Juba lasteaias on õpetajad suutnud õpilaste omaalgatusele enam ruumi anda. Kas sellepärast, et tulemuslikkuse paine pole nii suur? Või on neis enam usku lastesse? Täna hommikul aitas mind Diane Loomans - Teaksin vähem, hooliksin rohkem.

Kas me vahel ei jäta end kunagiste positiivsete kogemuste vangi? Et ei hakkagi teistele võimalustele mõtlema. Õpetajatöö endastmõistetav osa peaks olema oma kogemustest rääkimine, nende mõtestamine üheskoos. Kas selleks jääb/võetakse aega? Kas on kuulajaid, aktiivseid kuulajaid? Või ...

Alalhoidlikkus ei ole paha. Aga selle kõrvale on minu arvates vaja palju rohkem teistele võimalikele lahendustele mõtlemist, olukordade analüüsi.

No comments:

Post a Comment