Wednesday, February 23, 2011

Õpetaja koolituspakkumiste keerises

Oleme harjunud sellega, et koolidel on koolitusraha vastavalt seaduses sätestatud miinimumile. Ja lisaks on üldhariduskoole toetamas ESFi programm, lõimimiskava. Küllap on neid, kelle jaoks on seda ikkagi vähe. Ise olen küll paar viimast aastat kokku puutunud sellega, et koolitusrühmi ei saada täis, ka tasuta koolitustel.

Prioriteetsed koolitused - õppekava, aine- ja keeleõppe lõimimine peaksid hõlmama paljusid õpetajaid. Keda saata, et tunnid ikka antud saaksid? Kõik olulised koolitused oma kooli ja koolivaheajaks tellida? Selleks ei jätku häid koolitajaid. Ja kuidas ette kindlaks teha, et tegemist on hea koolitajaga?

Ja kõigest hoolimata on koolituses enamasti ühed ja samad inimesed. Kõige uuendusmeelsemad ja koolitusest saadu rakendamisaltid? Teistele koolitusteavet oskuslikult vahendavad? Koolijuhile lähemalseisvad ja lojaalsed? Valmis koolitusele minekuga seotud sekeldusteks - tundide asendamine, ettetegemine, pikk busssisõit jm.

Kui sihtrühma suurus on u 70 inimest, siis on viimaste kogemuste järgi väga hea tulemus saada kokku 20 inimest ja hoida neid rühmas kõik sessioonid. Ja need 20 on hädas oma puhkusepäevade väljavõtmisega, kooli õppepäevadest ja täienduskoolituses oldud päevadest ei jää piisavalt aega üle..

Kunagi arutasime koolijuhtidega, et õpetajate koolitusprioriteedid peaksid olema arengukavas ja konkreetsemalt aastaplaanis. Et selles arvestataks ka atesteerimisvahemikke õpetajati. Kuivõrd õpetaja arenguvõimaluste arutelu on pedagoogide ühine teema? Korraks aktualiseeruv arenguvestlusel, kui see toimub? Kas koolitusplaan jookseb kokku erinevate pakkumiste vahel tehtud valikutest ja aastati järjepidevus on juhus?

Kui näiteks väärtustes on saavutatud paar aastat tagasi kokkulepe: kompetentsus, koostöö, hoolivus, avatus. Kas täna mõtestame neid väärtusi ühtmoodi, kuivõrd oleme ideaali saavutanud, kuidas eri tegevusvaldkondades selle poole liigume/saaksime liikuda, kui väärtusi elavana hoiame.

Kuidas ikkagi koolitustega koolis tegutseda, et rikkamaks saaksid paljud ja võimalusi oleks igaühel. Mis tingimused on olemas, mis puudub? Minu meelest on olemas õppimisõhinaga* õpetajaid, vajaka jääb kooli õppimisnägemusest pedagoogilise kollektiivi poolelt. Et see õppimisõhin ei vaibuks ja nakataks. Nakataks kolleege, õpilasi, vanemaid, piirkonda.

*Õppimisõhin - selle toreda sõna tõi Tiigrihüppe SA aastakonverentsil kuulajateni Saaremaa õpetaja - Maidu Varik.

Tuesday, February 22, 2011

Projekt, projekt, projekt ... Tiigrihüppe SA aastakonverentsi ajel

Kümmekond aastat tagasi torises mu abikaasa, et projekti-sõna liigkasutus tõrjub haridusasutustes ja koolitööd toetavates institutsioonides välja töö kui järjekestva nähtuse.

Projektiga tähtsustatakse eesmärgistatust, kindlaid ajaraame ja ja fikseeritud tulemust. Ka jätkusuutlikkust. Paraku on projektipõhise rahastamise domineerimisega seesama jätkusuutlikkus ohtu sattunud. Projektid, mis eeldavad millegi ärategemist, toestavad enamasti ka esmakasutajaid. Edasiste kasutajate koolitamiseks ja kasutuse tagasisidestuseks, tootearenduseks tuleks uuesti rahastust otsida, sest projektid on ka eelarveaasta põhised. Ja kui toetus jääb saamata, on vähe tõenäone ka töö jätkumine.

Kui palju töötunde kulub toeta jäänud projektide kirjutamisele? Kui palju energiat entusiastlikult alustatu edasivenitamiseks, sest loodetud edasine tugi jäi saamata. Ja kui palju koostöövõimalusi minetatakse, sest võimalikud partnerid on toetuse saamisel konkurendid. Viimati kuuldud näide - 229st taotlusest rahastati 18. Kas ülejäänud 211 ideed jäidki realiseerimata? Või said nad nõu oma ideede konkretiseerimiseks ja edasiarenduseks, et järgmises taotlusvoorus rahastamisotsust kuulda? Või leiti teisi rahaallikaid, saadi hakkama omal jõul?

Projektide tulemuslikkuse hindajate jaoks negatiivne tulemus ei ole tulemus. Eksimine on küll teatud ulatuses aktsepteeritav, aga konkurssidel on eelistatum nn kindla peale minek. Suured unistused ja risk enamasti ei õigusta end. Kas see on niisugusena tulevikku ja innovatsioonile suunatud tegevus?

Võib-olla oleks ma optimistlikum, kui sama raha taotlejaid oleks vähem ja projektide hindamise asemel saaks rohkem panustada ideede arendamisele. Võib-olla oleks ülim aeg uurida, kas oleme midagi kaotanud tagasilükatud ja rahastamata projektidega. Ideede ja rakenduste mõttes. Kui palju innukalt alustatud asju on jäänud pooleli, sest järgmiseks etapiks pole jagunud toetust. Ja mis kasu on taotleja saanud projekti kirjutamisest, kuigi rahastusest jäädi ilma.

Kui palju on asju, mida õppimise toetuseks on mõtet teha projektipõhiselt? Napp raha võib jõuda parimate tegijateni, kas aga parimaile tegijaile niiviisi ka järelkasvu tekib?

Kes õpib projektikonkurssidest? Taotleja? Korraldaja? Rahastaja-tellija? Riik?

Usuksin, et edukas taotleja on enim õppinud. Aga kui ta on taotluse kirjutamise teenusena sisse ostnud? Või teab võlufraase, mis edu tagavad?

Korraldaja õppijana - kui keegi ei protesti ja rahastaja audit kõigega rahul on, siis pole järgmise korra jaoks ehk targem-oskajam olla vajagi.

Kui palju ja mida rahastaja tahab konkursist õppida? Ja riik, kui konkreetse projektikonkursi rahastaja-rollist väljapoole astuda?

Projektide kirjutamisega olen suhteliselt vähe seotud, projektijuhi rollis mitte kordagi. Projekte hinnata on ka tulnud. Kuulates rahastatud projektide edulugusid tundsin, et tahaksin teada, missugused ideed jäid rahastamata ja mis neist on saanud. Tahaksin teada ka seda, kuivõrd ühe kooli jaoks väljatöötatud lahendus on kasutatav teistes koolides.

Küsida ja otsida on veel palju! Tore, et on konverentse, seminare, koolitusi, mis suunavad avaramalt mõtlema. Seegi refleksioon seob kokku projektilummuse aastate muljeid mitmetest kooliga seotud valdkondadest. Aitäh Tiigrihüppe SAle mõtete liikuma lükkamise eest!

Thursday, February 17, 2011

Sisseelamisprogramm uuele kolleegile

Sisseelamisprogramm on minu jaoks selle sajandiga seotud mõiste. Meil toimus suurem personalimuutus ja panime kokku kava selle kohta, mida ja kuidas esimestel töönädalal tuleks teha, missugused paberid peaksid uue kolleegini jõudma, kellega on vaja kohtuda, missugustest üritustest osa võtta.

Omal nahal kogesin sisseelamisprogrammi 2003. aastal. Kaheks nädalaks oli mu aeg kavandatud, üldjuhul tugiisikuga, aga mõnetunniste iseseisva töötamise perioodidega vist kolmandast päevast alates.

Nüüd on meile tulemas uus kolleeg ja sisseelamisprogrammi koostamisel võimalik arvesse võtta mullu meiega liitunute seisukohti.

Vaatasin eile, mis programmi kirja on saanud, ja avastasin, et kahest nädalast jääb väheks, et ülevaadet olulistest asjadest saada.

Kuidas on koolis? Tööle tuleb õpetaja, kellel on just selleks ametikohaks ettevalmistus, võib-olla ka kogemusi. Noore õpetaja jaoks on mentor. Aga kogenud õpetajale? Mis saab tähtsaks - paberid, inimesed? Kas koosolekute kaudu või on kavandatud ka teatud mentorlusjärk? Kuidas tutvustatakse õpilasi, klasse? Kuidas teha seda nii, et poleks sildistamist ja eelarvamuste-hoiakute sisendamist.

Mulle on eelmise sajandi 70. aastatel õpilaste tutvustamisel eraldi räägitud õpilasest, kellega olevat kõigil probleeme. Kahe aasta jooksul, mil me eesti keele ja kirjanduse tundides kokku saime, ei mäleta ma selle tütarlapsega ühtki probleemset situatsiooni. See oli keskkooli klass. Võib-olla on põhikooli viimase astme tundidesse mineku eel siiski hea teada, millega sind proovile võidakse panna.

Sisseelamisprogrammi teema juurde tagasi tulles - see on hea võimalus kogu kollektiivile taas mõtestada oma organisatsiooni väärtusi, missiooni. Hinnata oskusteabe korrastatust ja kättesaadavust. Vaadata oma koosolekuid ja rutiinseid tegevusi hetkeks uute silmadega.

Sisseelamisprogramm võiks kujuneda taassisseelamiseks ka staažikatele töötajatele.

Thursday, February 10, 2011

Koos kirjutamisest

Aeg läheb kiiresti. Tagasivaateiks napib ikka aega. Vahel sunnib elu aega maha võtma.

Eelmise nädala lõpust olen mõelnud 30 aasta tagustele aegadele koos Lilianiga, keda enam meie hulgas ei ole. On tema aabitsad, on tema õpilased, tema lapsed, lapselapsed. Ja see, mis igaühele koosoldud aegadest külge on jäänud.

Minu jaoks on üks tähtsatest õpitud asjadest koos kirjutamine. Tollal tegime seda ka füüsiliselt ühes ruumis olles. Eeltöö võis ju olemas olla, aga lõplik lausestus sündis üheskoos, erinevaid vaatenurki arutades ja üksikute sõnade tähendusi vastastikku täpsustades. Mu mäletamist mööda oli vahel neli inimest koos, enamasti kaks või kolm. Loen praegugi tunnustavalt esiõpetuse raamatut ja viimastel aegadel olen üle vaadanud meie võistutööd 1991. aastast - Eesti algkool.

Kooskirjutamisest sai harjumus. Nüüd on seda lihtsam korraldada - kooskirjutamiseks on abivahendeid mitmeid. Mis aga vahendatud kooskirjutamisel puudu jääb - tähendustesse süüvimine. Kogen seda siis, kui virtuaalruumis kooskõlastatud teksti mingil põhjusel tuleb samade kooskirjutajatega arutada või rakendada. Selgub, et üksikute fraaside taga on erinevad sisud. Ja vahel väga erinevad. Hindan väga koostöist tekstiloomet, kus kirjalik kõne sünnib suulise kõne saatel.

Süvenemine, oma kogemuste selitamine teoreetiliste põhjenduste toel - neid harjumusi tahaks endalegi samavõrra kui need olid olemas Lilianil. Koos inimlikkuse, mõistvusega.

Koos kirjutatu jõudis paremini ka lugejateni ja ei tõrjunud välja individuaalset tekstiloomet. Loodan võimalusi ja tahtmist jätkuvat mõlemaks.

Thursday, February 3, 2011

Kogemused - alalhoidlikud ja edasiviivad

Eile sattusin lugema kahte kogemuskirjeldust. Noored kooli programmis osaleja rõõm 5. klassi lapse koolimängus esinevast spontaansest eesmärgiseadest. Selle kõrvale eaka koolmeistri palju positiivseid kommentaare kogunud tunnikirjeldus. Viimased (nii õpetaja kui ka kirjeldus) on mulle tuttavad 40 aasta tagusest ajast, mil alles ülikooli õppisin. Samad näitlikustamise vahendid, et tund huvitavaks teha. Väitega, et tegemist pole tulevärgiga.

Tunni tulevärk. Mida selle all mõeldakse? Viimastel aastatel olen seda tõlgendanud kui õpetaja pingutuste rida, et tund oleks mitmekesine ja õpilasi kaasa tegema utsitav. Utsitajaks õpetaja.

Õpilased lahendavad huvitavaid ja mitmekesiseid ülesandeid, sealjuures ka kõrgema mõtlemistasandi ülesandeid. Saavad hakkama. Tempo on kiire. Aga midagi on puudu isegi siis, kui klassist naeru ja silmist sära märkad. See on õpetajale, armastatud ja lugupeetud õpetajale meeldimiseks. Ja õpetaja võib uhkust tunda - õppekavast lähtuvad aineülesanded on täidetud. Kui selle õpetaja järel astub samade laste ette õpetaja, kes on ideaaliks seadnud iseseisva ja ennastjuhtiva õppija, on mõlemal poolel üksteisemõistmiseni pikk tee. Nagu ka tulemusliku õppeni. Alati ei jätku kannatust seda teed läbi käia.

Juba lasteaias on õpetajad suutnud õpilaste omaalgatusele enam ruumi anda. Kas sellepärast, et tulemuslikkuse paine pole nii suur? Või on neis enam usku lastesse? Täna hommikul aitas mind Diane Loomans - Teaksin vähem, hooliksin rohkem.

Kas me vahel ei jäta end kunagiste positiivsete kogemuste vangi? Et ei hakkagi teistele võimalustele mõtlema. Õpetajatöö endastmõistetav osa peaks olema oma kogemustest rääkimine, nende mõtestamine üheskoos. Kas selleks jääb/võetakse aega? Kas on kuulajaid, aktiivseid kuulajaid? Või ...

Alalhoidlikkus ei ole paha. Aga selle kõrvale on minu arvates vaja palju rohkem teistele võimalikele lahendustele mõtlemist, olukordade analüüsi.