Wednesday, May 4, 2011

Kas see ajaveeb jääb nüüd seisma

Päeviku järjekindla pidamise motiiv langes ära: Koolielu võistlus sai läbi. Hoog vaibus küll juba enne lõppu.

Sedapuhku tahan küll alustatut edasi viia. Ehk on mõni hindajatest ka edaspidi lugemas. Et oma jätkamisvalmidust tugevdada, pean lubaduse häälega ja mingil olulisel momendil ka välja ütlema.

On see lubaduse andmise aeg juunis? Siis on analoogne koolitus, kus kaalikajõuluvanaga rääkisin ajaveebi pidamisest ja suurest remondist kodus.

Kodune remont on paisunud ülisuureks, aga tulemusi on juba näha. See enam eraldi võimendust ei vaja.

Ma saan hakkama!

Tuesday, April 12, 2011

Kirjad Narniasse: Miks Kristjan Andryst kui õpetajast väga hoolis

Kristjan, Andry õpilane, kirjutas:


Elu teeb imelikke jänesehaake. Kõik korrad kui Sind, Õpetajat, pärast kooli kohtasin, siis olenemata, millest me rääkisime, lõppes see jutt alati lausetega: „Kristjan, kas sa kirjutad midagi?“, „Kristjan, miks sa ei kirjuta?“. Nüüd ma siis kirjutan Sulle.

Aiva kipub nii olema, et kui keegi lahkub, siis sa avastad, et niipalju jäi talle ütlemata, tegemata, olemata, kogemata, vaatamata, istumata…

Mõni kuu tagasi oli Sa mu lapsepõlvekodu ukse vahele jätnud kirja „ Käisin ukse taga, ei olnud kedagi kodus… “ Ei suuda ma sõnadesse panna, kui kurb ma nüüd olen, et ma ei olnud vastamas.
Sina, mu Õpetaja, olid suur inimene, suur vormilt ja suur hingelt, Sa käisid ja puudutasid inimesi …

2006 aastal kirjutasid sa mulle:“ A mis kõige tähtsam, tead, ära võta mind õpsina.“ Aga ma võtan vabaduse võtta Sind just Õpsina ja väga teistsuguse Õpsina, sõbrana, vanema vennana.

Eelmisel nädalavahetusel käisin Nõmme kodus, lappasime emaga ühe raamaturiiuli läbi. Ikka kipub kogunema asju, mis ei ole olulised, ja raamaturiiuli pind on üks ütlemata kallis kinnisvara. Juhtus kätte üks väljaanne, midalaadi asju Sa ikka Vanalinna koolis välja andsid. See köide oli SOE, ta oli soe sellepärast, et see oli täis tundeid ja mälestusi. See on kirjutatud meist, Vanalinna kooli poisteklassist. Kambast, kus kõik olid semud, matkakaaslased, üksteise järeleaitajad koolitükkides ja palju-palju muud, seda kõike tänu Sulle, Õpetaja.

Õpetaja, Sa elasid ka Nõmmel, mitte üldse kaugel meie Keresetänava katusealusest. Tänu sellele sain ma tihti Sinu aega nii kooli sõites kui ka koolist tulles. Ühel hommikul ma aga ei rihtinud kindlat kollast täistuubitud Ikarust, kus Sa tavaliselt esimesel istme istusid, kenasti kokkupakituna, põlved lage riivamas. Ma läksin varem, seistes vastikus, külmas sügisilmas oma pool tundi suletud Kunstimaja ukse taga oma pool tunnikest. Miks? Sest, et ma olin selgeks saanud Jagamise Triki ja ma tahtisin, et Sa sellest kohe teada saaks, et see oleks Sinu päeva esimene uudis. Ahjaa, ja ma siiani vihkan matemaatikat.

Mingil ajal ei olnud meil koolis sööklat ja me käisime Reaalkooli sööklas. Minu mälu järgi ikka päris tükk aega, aga see ei olnud kunagi tüütu. Me ootasime seda. Sinna minek oli üks seiklus. Sa võtsid kaasa ühe poisi ja läksite ees, kriidiga pöördeil nooli tõmmates. Ülejäänud läksid neid nooli pidi järele, mõnikord vahetasime rollid, proovides üksteist üle trumbata.

Paadimatkad, mida me Sinuga tegime, on siiani sedavõrd vahvad asjd, mida ma, vaatamata püüdlustele, ei ole suutnud korrata.

Alati, kui kellegagi läheb mälestusradadel seiklemiseks ja ma sellest ajast räägin, kui Sa mu Õpetaja olid, kipuvad inimesed küsima: „Kas te õppisite ka midagi?“ Jah, õppisime.

Nõmmel on üks pilt, kus Sa paned Muusikamajale sinimustvalge lipu. Sul ei olnud redelit vaja. See pilt tuleb mulle silme ette igal vabariigi aastapäeval, seda nägin, kui andsin kaitseväes sõdurivannet. Sa õpetasid meile sel keerukal ajal, kui oluline on meile see õrn ja habras riik. Sa õpetasid meile seda, et me ei tohi seda võtta enesestmõistetavana.

Sa õpetasid meile emakeelt, matemaatikat, kirjandust ja muid aineid. Aga Sa õpetasid meile ka seda, mida praegu nimetatakse püsiväärtusteks ja ma ei ole kindel kas keegi teine seda nõndamoodi koolis õpetas.

Ma loodan, et mu kiri riidekapi vahendusel jõuab sinuni ja sul on oma Narnia seikluste vahel seda aega lugeda.

Alati Sinu õpilane,
Kristjan

Siiajuurde ka Taavi pilte. Seal kusagil keskosas on ka Andry Vanalinna kooli trepil koos poistega: http://www.youtube.com/watch?v=HElIZCCy7Ik

Tuesday, March 29, 2011

Ka emakeelse õppe puhul ...

Statistika näitab, et Eesti koolides õpivad peaasjalikult eesti ja vene kodukeelega lapsed. Ja nende laste õppekeel ja kodune keel langevad sagedasti ka kokku. Tallinna Ülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil Haridus kui dialoog mitmekultuurilises keskkonnas oli kuulajaid suhteliselt vähe: eks koolivaheajal ole ka õpetajail palju valikuid.

Ettekandeid kuulates mõtlesin sagedasti nendele õpilastele, kes Eestis vähe aega elanud ja eesti keelt üldse ei oska. Ühest ettekandest saime teada, et küsitletud õpetajad näevad lahendusi ennekõike üksiõppes ja sellele lisanduvas koolivälises keelekeskkonda pakkuvas toes. Muidugi üritatakse õpilasi kaasata eestikeelsesse õppesse. Kõige lihtsam olevat toime tulla matemaatikas.

Igas koolis niisuguseid õpilasi ei ole. Ja kui - siis üksikutes klassides ning tavaliselt üks-kaks. Kuivõrd on aga koolid selleks valmis, et 7., 9. või 11. klassi tuleb oma haridusteed jätkama "umbkeelne" õpilane? Kellega ühist keelt ei olegi, sest õpilase kodune keel on tundmatu ja oma võõrkeeleõpinguis ei ole see laps ka väga tugev olnud.

Mul on olnud õnne näha toredaid õppematerjale, mis koostatud just niisuguste õpilaste jaoks. Toetavad Eesti koolielu, keele ja õppimise õppimist. Need materjalid õpetavad olema arukas kaaslane, aktiivne kuulaja, loov lustija ja lustiv looja. Vestlust on võimalik arendada ka napi sõnavara baasil nii, et see ei ole mehaaniline õpitud fraaside kordamine. Ja selleks, et algajaks keeleoskajaks saada, ei pea end tundma 1-2. klassi juntsuna. Juba keelekümblusklasside õppematerjalide juures kogesin - mis on hea keelekümbluses, on hea ka tavaklassis.

Põhikooli riikliku õppekava õppimiskäsituse paragrahvis 5 on loetletud asjaolud, mida õpet kavandades silmas on vaja pidada (lõige 4). Kaheksa punkti. Oma aines ja klassis jagama ning valitsema harjunud õpetaja jääb sellele loetelule alla. Ja hirmutav on see niiviisi mustvalgel ka neile, kes loetletud asjaolusid on teadvustanud ja partnereidki leidnud. Kas koolikorraldus toetab neid piisavalt? Palgakorraldus? Need tunnid, mida olen teiskeelses õppes näinud, lubavad tõdeda, et aine- ja keeleõppe lõimimine teeb kodukeelest erineva õppimise mõtestatumaks, huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Jätkuks vaid õpetajatel eneseusku ja kaoks tasemetööde ja eksamite hirm.

Õppekava on uus ja peaks õppekoormust vähendama. Et märgatavama tulemuseni jõuda, peaksime enam teadvustame, et õpetame - ÕPILASI, ainete vahendusel. Ja need õpilased on väga erinevad ka kodukeele ja õppekeele kokkulangemisel. Keelekümblejad on edukad, kui suudavad keskenduda õpilaste arengu toetamisele.

Kujundava hindamise mudel, mida viimsilased tutvustavad, teeb hindamisest eesmärgistatud õppimise juhtmotiivi. Põhimõtteliselt sama suunas on välja töötatud ka keelekümbluskoolide esimesele kooliastmele määratud õppekomplekt.

Edukas teiskeelne õpe - see on õpetajate koostöö, õpilaste ja nende vanemate kui partnerite kaasamine. Ka emakeelse õppe puhul tasub tihedamini kahelda, kas üksteisest on ikka aru saadud.

Friday, March 25, 2011

Andry, jõudsid nii paljusid sütitada

Inimese ajalik elu saab otsa. Märtsi teise poolde kogunes neid lõppusid liiga palju. Eile sain ootamatu sõnumi Andry kohta. Olin talle järjekordse hommikukirja saatnud, õhtuks tuli teade.

Andry oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Umbes 25 aastat tagasi pidin ta tööd hindama.

Oli algamas vist 6. klassi tund. Särasilmsed poisid õpetaja ümber tunglemas - tunniks valmidus oli küll 200%. Tunnis esitati mingit lavastust ja poistel oli põnev näidata oma vahvaid rekvisiite. Seda tundi ma vaatamas ei käinud. Küll mäletan samast päevast tundi, kuhu Andry tuli sületäie raamatutega. Ikka põhikooliõpilaste ette.

Selle klassi jaoks oli Andry ka klassijuhataja. Enne kui raamatuvirn käiku läks, tuli juttu Andry vastsündinud lapsest. Uhke isa ja tema vaimustust jagav klass. Andry püsis klassi esiotsas, istus vahepeal ka laua peal ja oli väga muhe ja väga oma. Harjumatult muhe. Klass kuulas huviga, mida see pikk-pikk lohmakas kampsunis mees raamatutest luges. Loetavad lõigud polnud pikad, aga mõtlema kutsuvad. Arutleti. Ja virn kahanes: tunnikonspekt sai läbi.

Toona oli ootus, et tunnikonspekt on paberil olemas. Olin õpetajaks õppimise ajal konspektist leidnud tuge just tunni tempo reguleerimisel, et kavandatu 45 minuti sisse ikka ära mahuks. Praegugi kirjutan oma esinemiste sisse kontrollaegu. Andry konspekt oli raamatuvirn ja see töötas ta käes hästi..

Mõned aastad hiljem sai Andryst mu poja õpetaja, klassiõpetaja. Põnevil (õppimisõhinaga) läks Kristjan hommikuti kooli. Vahel juhtusime Andryga samasse bussi ja see paistis mõlemale poolele rõõmu tegevat.

Poisteklass pani proovile poisse ja õpetajaid. Andry sütitas õpihimu ja maandas kehalise liikumise iha õuesõppega. Ja tavaliselt said mõned poisid osa õppest läbida õpetaja kukil. Oi-oi kui kõrgel. Iga päev oli avastustest tulvil. Ka õpetaja jaoks.

Õpetaja avastas ainemetoodikaid, avastas poiste võimeid ja huvisid. Suur Innustaja! Harjumatult loov, mis vahel kooliõpetuse rutiinid segi lööb ja koolikorralduslikele ootustele ei vasta. Järgmine klassijuhataja tõmbas ohjad trammi ja ...

Mu kirjakastis on Andry reaktsioon esimesele hommikukirjale selle aasta jaanuarist, kunagised klassijuhatajana kirjutatud iseloomustused Kristjani kohta. See ei ole siiski kõik. Andry suutis meiega jagada nii paljut, õpetas mõistma ja mõtestama, hämmuma ja imetlema. Ka andestama.

Vikipeedia teatab napilt - Andry Ervald oli eesti tõlkija ajakirjanik ja muinasjuttude autor. Guugeldamine annab üle 14000 vaste. Rakvere teatri austajaile ja Virumaa Teataja lugejaile on ta mõnusat ning ikka väikese kiiksuga lugusid pakkunud.

Aitäh!

Thursday, March 17, 2011

Kallid eestlased, töötage vähem, tehke rohkem koostööd





Õpetaja karjääripuu


Kallid eestlased, töötage vähem, tehke rohkem koostööd!

Niisugust lauset tsiteeris tänasel kvalifikatsioonikonverentsil Maaja-Katrin Kerem Kutsekojast. Konverentsi korraldajad tähtsustasid Eesti kvalifikatsioonide mõistetavamaks ja usaldusväärsemaks saamist kui lõputut protsessi.


Konverentsile läksin, et kontrollida oma seisukohti õpetajakutse omistamise kohta Euroopa raamistiku kaastekstis. Minu seisukoht: õpetaja ametiga ühenduses saame rääkida kahest astmest - põhikoolituse järgsest (nooremõpetaja/abiõpetaj/õpetaja abi) ja kutseaasta(te) järgsest (õpetaja). Konverentsil kuuldu alusel oleks see Euroopa raamistiku järgi seitsmes tase, mida Eesti rakendab kaheastmelisena.


Veel kaks tundi enne konverentsi lõppu arvasin, et atesteerimine on mõistlik alles jätta ja õpetaja karjääripuus kirjeldatud kutsestandardi viis taset ei ole mõistlik kutse omistamise ja atesteerimise ühendamise tee. Millist kontrollisüsteemi see eeldaks! Ometi peaks just õpetajad käima enesehindamise teed esimeste hulgas.


Maaja-Katrini koostööle õhutav lause andis mu juba tärkama hakkanud kahtluseidule jõudu juurde. Et atesteerimist polegi kaheastmelise 7. taseme kutsestandardi juures vaja. On vaja tööandjate ja töövõtjate dialoogi ning kokkuleppeid (arenguvestlus?), mis toetavad õpetaja sihipärast edenemist 7. taseme kutsekirjelduse enam kui kolmekümnes (nagu praegu) üksiktunnuses. Konkreetse organisatsiooni ja konkreetsete õpetajate eeldustest ja ootustest lähtuvalt Ei pürgita kõrgemat redelipulka püüdma. Püüeldakse paremate saavutuste ja eneseteostuse poole samal redelipulgal. Kui praegust kutsestandardit vaadata, siis on sellel pulgal laiust küll ja küll. Väga mitmesuguste ambitsioonide jaoks.


Kas palk hakkaks sõltuma õpetajana töötamise staažist ja haridusasutuse kokkuleppeist õpetajatöö hindamise kohta? Kas asutuse palgafond võimaldab teha mõistlikke otsuseid või aitaks paremaid lahendusi (ka nt tunnikoormuse osas) leida õpetaja riigiteenistuja staatus? Kas õpetajad ja nende tööandjad usaldavad üksteist piisavalt?


Küllap tekib teisigi küsimusi. Võib-olla pole siia kirja saanud sugugi esmased?

Tuesday, March 15, 2011

Aeg, aeg, aeg ...

Ajaveebi alustades mõtlesin, et õppimisteemat oluliseks pidades leian iga päev mahti lühikeseks tagasivaateks. Ja kui mõni päev vahele jääb, pole ka hullu.

Miks nii pole läinud? Selle aasta algusest ei saa kurta ka selle üle, et kirjatööd oleks niiväga palju. Küll on palju uusi asju ja lõpuni viimata mõttetööd. Kõigi teemade jaoks ei ole partnerit ja mõned teemad tahavadki setitamise aega, laagerdumise aega.

Mida siis teha? Taltsutada oma õpiõhinat ja keskenduda vähematele teemadele? Leida üles teised samadel teemadel kaasamõtlejad ja liituda olemasolevate arutlusringidega.

Haridusfoorumi list on üks kohti, mille arutlused võiks olla toeks oma mõtete setitamisele ja laagerdamisele. Aga list on mingil määral samas hädas - teemasid tuleb palju, hea kui mõnede kohta (vahe)kokkuvõtteid tehakse.

Gümnaasiumiastme põhikoolist lahutamine on listis üles kerkinud valusa teemana. Seisukohti ja argumente on seinast seina, iga juhtum on eriline. Tundub ka, et kirjade vahetamise ja vahendamise taha jääb palju väljaütlematut, et teise, eriti vastandiku seisukoha esindaja kuulamise sihiks on rohkem vastuargumentideks võimaluste otsimine. Kuidas ajasäästlikult alternatiivseid seisukohti ära kuulata ja ühise lahenduse poole liikuda? Kahtlusta heas?!

Minu jaoks on haridusfoorumi list võimalus aduda koolielu igapäeva - mis päeva, nädala, kuu kohta päevakajalisena üles kerkib. Olen sealt leidnud ka kasulikku teavet ettevõtmistest ja väljaannetest. Aastate pikku olen õppinud listi valikulisemalt lugema ja sellega aega säästma.

Päikesevalges on minutid pikemad ja tegevus efektiivsem. Morn päev lühendab minuteid ja meelitab lühematki aega surnuks lööma. Kui on head kaaslased, siis pikendab aega nende särasilmade valgus.

Lõpuks taandub ajakasutuses ja ajapuuduses ikka kõik sellele, mida pikemas perspektiivis tähtsaks pean, millele on väline surve suur on ja kuivõrd suudan oma prioriteete kehtestada. Viimane võib tähendada ka väliste ootuste mõtestamist personaalses võtmes. Kipun ehk oma välisele allutama? Sellest ehk ka teemade paljus.

Ajakasutus on teema, millele aeg ajalt aega läheb. Ka edaspidi. Iga kord veidi isemoodi.

Wednesday, February 23, 2011

Õpetaja koolituspakkumiste keerises

Oleme harjunud sellega, et koolidel on koolitusraha vastavalt seaduses sätestatud miinimumile. Ja lisaks on üldhariduskoole toetamas ESFi programm, lõimimiskava. Küllap on neid, kelle jaoks on seda ikkagi vähe. Ise olen küll paar viimast aastat kokku puutunud sellega, et koolitusrühmi ei saada täis, ka tasuta koolitustel.

Prioriteetsed koolitused - õppekava, aine- ja keeleõppe lõimimine peaksid hõlmama paljusid õpetajaid. Keda saata, et tunnid ikka antud saaksid? Kõik olulised koolitused oma kooli ja koolivaheajaks tellida? Selleks ei jätku häid koolitajaid. Ja kuidas ette kindlaks teha, et tegemist on hea koolitajaga?

Ja kõigest hoolimata on koolituses enamasti ühed ja samad inimesed. Kõige uuendusmeelsemad ja koolitusest saadu rakendamisaltid? Teistele koolitusteavet oskuslikult vahendavad? Koolijuhile lähemalseisvad ja lojaalsed? Valmis koolitusele minekuga seotud sekeldusteks - tundide asendamine, ettetegemine, pikk busssisõit jm.

Kui sihtrühma suurus on u 70 inimest, siis on viimaste kogemuste järgi väga hea tulemus saada kokku 20 inimest ja hoida neid rühmas kõik sessioonid. Ja need 20 on hädas oma puhkusepäevade väljavõtmisega, kooli õppepäevadest ja täienduskoolituses oldud päevadest ei jää piisavalt aega üle..

Kunagi arutasime koolijuhtidega, et õpetajate koolitusprioriteedid peaksid olema arengukavas ja konkreetsemalt aastaplaanis. Et selles arvestataks ka atesteerimisvahemikke õpetajati. Kuivõrd õpetaja arenguvõimaluste arutelu on pedagoogide ühine teema? Korraks aktualiseeruv arenguvestlusel, kui see toimub? Kas koolitusplaan jookseb kokku erinevate pakkumiste vahel tehtud valikutest ja aastati järjepidevus on juhus?

Kui näiteks väärtustes on saavutatud paar aastat tagasi kokkulepe: kompetentsus, koostöö, hoolivus, avatus. Kas täna mõtestame neid väärtusi ühtmoodi, kuivõrd oleme ideaali saavutanud, kuidas eri tegevusvaldkondades selle poole liigume/saaksime liikuda, kui väärtusi elavana hoiame.

Kuidas ikkagi koolitustega koolis tegutseda, et rikkamaks saaksid paljud ja võimalusi oleks igaühel. Mis tingimused on olemas, mis puudub? Minu meelest on olemas õppimisõhinaga* õpetajaid, vajaka jääb kooli õppimisnägemusest pedagoogilise kollektiivi poolelt. Et see õppimisõhin ei vaibuks ja nakataks. Nakataks kolleege, õpilasi, vanemaid, piirkonda.

*Õppimisõhin - selle toreda sõna tõi Tiigrihüppe SA aastakonverentsil kuulajateni Saaremaa õpetaja - Maidu Varik.