Statistika näitab, et Eesti koolides õpivad peaasjalikult eesti ja vene kodukeelega lapsed. Ja nende laste õppekeel ja kodune keel langevad sagedasti ka kokku. Tallinna Ülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil Haridus kui dialoog mitmekultuurilises keskkonnas oli kuulajaid suhteliselt vähe: eks koolivaheajal ole ka õpetajail palju valikuid.
Ettekandeid kuulates mõtlesin sagedasti nendele õpilastele, kes Eestis vähe aega elanud ja eesti keelt üldse ei oska. Ühest ettekandest saime teada, et küsitletud õpetajad näevad lahendusi ennekõike üksiõppes ja sellele lisanduvas koolivälises keelekeskkonda pakkuvas toes. Muidugi üritatakse õpilasi kaasata eestikeelsesse õppesse. Kõige lihtsam olevat toime tulla matemaatikas.
Igas koolis niisuguseid õpilasi ei ole. Ja kui - siis üksikutes klassides ning tavaliselt üks-kaks. Kuivõrd on aga koolid selleks valmis, et 7., 9. või 11. klassi tuleb oma haridusteed jätkama "umbkeelne" õpilane? Kellega ühist keelt ei olegi, sest õpilase kodune keel on tundmatu ja oma võõrkeeleõpinguis ei ole see laps ka väga tugev olnud.
Mul on olnud õnne näha toredaid õppematerjale, mis koostatud just niisuguste õpilaste jaoks. Toetavad Eesti koolielu, keele ja õppimise õppimist. Need materjalid õpetavad olema arukas kaaslane, aktiivne kuulaja, loov lustija ja lustiv looja. Vestlust on võimalik arendada ka napi sõnavara baasil nii, et see ei ole mehaaniline õpitud fraaside kordamine. Ja selleks, et algajaks keeleoskajaks saada, ei pea end tundma 1-2. klassi juntsuna. Juba keelekümblusklasside õppematerjalide juures kogesin - mis on hea keelekümbluses, on hea ka tavaklassis.
Põhikooli riikliku õppekava õppimiskäsituse paragrahvis 5 on loetletud asjaolud, mida õpet kavandades silmas on vaja pidada (lõige 4). Kaheksa punkti. Oma aines ja klassis jagama ning valitsema harjunud õpetaja jääb sellele loetelule alla. Ja hirmutav on see niiviisi mustvalgel ka neile, kes loetletud asjaolusid on teadvustanud ja partnereidki leidnud. Kas koolikorraldus toetab neid piisavalt? Palgakorraldus? Need tunnid, mida olen teiskeelses õppes näinud, lubavad tõdeda, et aine- ja keeleõppe lõimimine teeb kodukeelest erineva õppimise mõtestatumaks, huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Jätkuks vaid õpetajatel eneseusku ja kaoks tasemetööde ja eksamite hirm.
Õppekava on uus ja peaks õppekoormust vähendama. Et märgatavama tulemuseni jõuda, peaksime enam teadvustame, et õpetame - ÕPILASI, ainete vahendusel. Ja need õpilased on väga erinevad ka kodukeele ja õppekeele kokkulangemisel. Keelekümblejad on edukad, kui suudavad keskenduda õpilaste arengu toetamisele.
Kujundava hindamise mudel, mida viimsilased tutvustavad, teeb hindamisest eesmärgistatud õppimise juhtmotiivi. Põhimõtteliselt sama suunas on välja töötatud ka keelekümbluskoolide esimesele kooliastmele määratud õppekomplekt.
Edukas teiskeelne õpe - see on õpetajate koostöö, õpilaste ja nende vanemate kui partnerite kaasamine. Ka emakeelse õppe puhul tasub tihedamini kahelda, kas üksteisest on ikka aru saadud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment