Kümmekond aastat tagasi torises mu abikaasa, et projekti-sõna liigkasutus tõrjub haridusasutustes ja koolitööd toetavates institutsioonides välja töö kui järjekestva nähtuse.
Projektiga tähtsustatakse eesmärgistatust, kindlaid ajaraame ja ja fikseeritud tulemust. Ka jätkusuutlikkust. Paraku on projektipõhise rahastamise domineerimisega seesama jätkusuutlikkus ohtu sattunud. Projektid, mis eeldavad millegi ärategemist, toestavad enamasti ka esmakasutajaid. Edasiste kasutajate koolitamiseks ja kasutuse tagasisidestuseks, tootearenduseks tuleks uuesti rahastust otsida, sest projektid on ka eelarveaasta põhised. Ja kui toetus jääb saamata, on vähe tõenäone ka töö jätkumine.
Kui palju töötunde kulub toeta jäänud projektide kirjutamisele? Kui palju energiat entusiastlikult alustatu edasivenitamiseks, sest loodetud edasine tugi jäi saamata. Ja kui palju koostöövõimalusi minetatakse, sest võimalikud partnerid on toetuse saamisel konkurendid. Viimati kuuldud näide - 229st taotlusest rahastati 18. Kas ülejäänud 211 ideed jäidki realiseerimata? Või said nad nõu oma ideede konkretiseerimiseks ja edasiarenduseks, et järgmises taotlusvoorus rahastamisotsust kuulda? Või leiti teisi rahaallikaid, saadi hakkama omal jõul?
Projektide tulemuslikkuse hindajate jaoks negatiivne tulemus ei ole tulemus. Eksimine on küll teatud ulatuses aktsepteeritav, aga konkurssidel on eelistatum nn kindla peale minek. Suured unistused ja risk enamasti ei õigusta end. Kas see on niisugusena tulevikku ja innovatsioonile suunatud tegevus?
Võib-olla oleks ma optimistlikum, kui sama raha taotlejaid oleks vähem ja projektide hindamise asemel saaks rohkem panustada ideede arendamisele. Võib-olla oleks ülim aeg uurida, kas oleme midagi kaotanud tagasilükatud ja rahastamata projektidega. Ideede ja rakenduste mõttes. Kui palju innukalt alustatud asju on jäänud pooleli, sest järgmiseks etapiks pole jagunud toetust. Ja mis kasu on taotleja saanud projekti kirjutamisest, kuigi rahastusest jäädi ilma.
Kui palju on asju, mida õppimise toetuseks on mõtet teha projektipõhiselt? Napp raha võib jõuda parimate tegijateni, kas aga parimaile tegijaile niiviisi ka järelkasvu tekib?
Kes õpib projektikonkurssidest? Taotleja? Korraldaja? Rahastaja-tellija? Riik?
Usuksin, et edukas taotleja on enim õppinud. Aga kui ta on taotluse kirjutamise teenusena sisse ostnud? Või teab võlufraase, mis edu tagavad?
Korraldaja õppijana - kui keegi ei protesti ja rahastaja audit kõigega rahul on, siis pole järgmise korra jaoks ehk targem-oskajam olla vajagi.
Kui palju ja mida rahastaja tahab konkursist õppida? Ja riik, kui konkreetse projektikonkursi rahastaja-rollist väljapoole astuda?
Projektide kirjutamisega olen suhteliselt vähe seotud, projektijuhi rollis mitte kordagi. Projekte hinnata on ka tulnud. Kuulates rahastatud projektide edulugusid tundsin, et tahaksin teada, missugused ideed jäid rahastamata ja mis neist on saanud. Tahaksin teada ka seda, kuivõrd ühe kooli jaoks väljatöötatud lahendus on kasutatav teistes koolides.
Küsida ja otsida on veel palju! Tore, et on konverentse, seminare, koolitusi, mis suunavad avaramalt mõtlema. Seegi refleksioon seob kokku projektilummuse aastate muljeid mitmetest kooliga seotud valdkondadest. Aitäh Tiigrihüppe SAle mõtete liikuma lükkamise eest!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment